"Raissa Saranova - Maardu kasside päästeingel"

Eile kirjutasin hallist kassipojast ja tema ümber lahvatanud miniskandaalist. Nimelt väitis kiisupoja ostnud Kaspar Karu koos oma pruta Gretega, et ostsid haige kassipoja Maardust. Nende kirjelduse järgi olnud elamine üks paras urgas, mis haises kassikuse järele. Kaspar saatis meile ka fotod, millelt on näha, et kassilapse kõht oli tõesti lahti.

Keegi meid oma elamisse seaduse kohaselt laskma ei pea. Tegelikult kehtib sama reegel ka politsei ja VTA ametnike kohta, kui neil just kohtumaja paprit ette näidata pole. Kodu on püha ja see reegel on loodetavasti kõikide jaoks aksepteeritav. Kuidas aga kontrollida, kui ühes või teises korteris väidetavalt haiged loomad on?

Mina isiklikult olen püüdnud alati inimlikult rääkida ja uskuge või mitte, siis uksed on suletuks jäänud imeharvadel kordadel. Loomulikult elab meie seas ka piisavalt selliseid "ei ole sinu asi, kuidas ma oma koera pean" jõmme. Nendega me käitume teistmoodi ning tirime nad võimaluste piires avalikkuse ette. Sellele järgneb loomulikult laimusüüdistuste laviin, aga see on "tühine kisa" selle kõrval, kui loom lõpuks ikkagi abi ja päästetud saab.

Hallikeseks ristitud kassilapsega tegeles Loomakaitse Liidu "päästegängi" üks aktiivsemaid liikmeid Katrin Lehtveer. Raissa Saranovaga ristusid tema teed järjekordse visiidi ajal loomakliinikus. Hea proua tundis muret oma kasvandiku pärast ja võttis ette tee Tallinnasse. Hallikese eest võitlusesse astus ka Kats, sest teadaoleva informatsiooni põhjal oli tegemist ju südametu rahakröönija ja kassipaljundajaga.

Ei tasu mainidagi, et naiste kisma kassikese pärast oli üliemotsionaalne ja kogus vaid tuure. Kumbki osapool ei andnud järele, sest sõltus ei rohkemat ega vähemat, kui kiisu edasine saatus. Kliinikurahvas pidas targemaks vaenupooltele omaette kabinett anda, sest nii ei seganud nad oma vaidlemisega teisi külastajaid.  Kassisõda kestis uhkelt üle tunni ja alles siis hakkas Raissa tajuma milles Kaspar teda süüdistas ja, et Eestimaa Loomakaitse Liit on juriidilises plaanis tema endise kasvandiku seaduslik omanik:

"Miks ta küll nii rääkis? Kassid ei too raha sisse vaid viivad ainult välja! Oleme koos mehega juba 30 aastat oma palga ja pensioni eest kodutuid kasse ravinud, kastreerinud, steriliseerinud, sotsialiseerinud ja siis neile uusi kodusid otsinud. Seda kõike tasu palumata ja vaid selleks et kassidel oleks hea. Ka sellelt Kasparilt küsisime 37.- eurot ravi kulude katteks aga ta andis 40. Kas oleksime pidanud 3 eurot tagasi andma?"

"Aga miks te lepingut ei tee? Siis jääks ju selline jauramine ära?", päris Kats.

"Ma ei oska seda koostada ja vanasti aitas mind "Kassiabist" üks inimene, aga tema läks sealt ära", tunnistas Raissa pilku maha visates. "Tegelikult ma ei oska internetti kuulutusi ka üles panna ja isegi selle juures mind aidatakse!  Tegelikult ma olen päris mures ja hädas"

"Palju teil praegu kasse kodus on? Kaspar väitis, et 15-20 haiget looma pidavat olema?"

"Mida te räägite? Mul on 7 kiisut. Ka selle halli kassipoja emme korjasin Maardust tiinena üles. Ülejäänud pojad on kõik kodudes ja üks läks isegi Soome. Ainult ta vend on veel alles, aga ta silmad on valkjashallid nagu pimedal. Sellepärast teda ei võetagi, kuigi tegelikkuses näeb see pisike väga hästi!"

"See kõik on väga tore, aga kas ma oma silmaga saaksin ka veenduda, et teie jutt tõele vastab? Te ei pea sellega nõustuma."

"Loomulikult tulge, sest mul pole varjata midagi. Äkki saab liidu abiga veel mõni loom heasse kojugi."

Kokku lepiti, et Katrin läheb Raissale külla veel samal õhtul.  See, mis  Katrinit ees ootas oli ikka väga kaugel mingist jubedast "kassipaljundamise urkast". Nii ta mulle ütles. Toon ka sinuni hea lugeja Katrini vahetu emotsiooni:

"Tegemist oli ideaalses korras 3-toalise korteriga. Igas toas oli erinev seltskond kasse. Igas toas oli ka eraldi liivakast, mille proua koheselt tühjenda, kui keegi hädal käib. 

Kiisude toidulaud oli rikkalik ja igale kassile olid just need krõbinad, mida ta tervis vajas. Tegemist ei olnud odavate poe krõbinatega vaid kõige kallimate Royal Canini erinevate sortidega. Suured tünnid kassitoiduga seisid nurgas. 

Proua Raissa teatas et ta ostab 15 kg kottidega süüa. Samuti tuli igast toast ja igast erinevast kapist välja veel erinevaid konserve ja pasteedikarpe. Köögi riiulil olid kassipoegadele mõeldud piimapulbri pakid. Kui mulle näidati veel kalendrit ja kaustikut, kuhu oli märgitud kassipoegade kaalud ja kõik nendega seonduv, kaasa arvatud tehtud protseduurid ja ravimid, siis olin täiesti sõnatu!"

Proua Raissa Saranova suutis aga Katrinit veelgi üllatada:

"Külmikust võeti välja erinevad antibiootikumid ja muud rohud süstaldes. Ütles, et antibiootikumi ostab pudeliga ja kui see tühjaks saab, siis ostab kohe uue. Vähe sellest, et ta hoolitseb nende kasside eest kes tal on kodus, hoolitseb ta ka peaaegu kõikide teiste Maardu tänavakasside eest. 

Ja ka neile ei osta ta poest odavat kraami, vaid iga päev teeb Maardu vahel ringi 5 kilose seljakotiga, mis on sama kassitoitu täis, mida ta kodus olevad kiisud saavad. Noormees, kes teda süüdistas haige kassi müügis, rääkis mulle kuidas korter haiseb ja seal on puurides 15-20 kassi?! Ma olin seal üle tunni ja ei tundud mittemingisugust lõhna! Puurid on ainult ühes toas, aga seal on kassid, kes on just opilt tulnud ja niimoodi saavad nad rahus taastuda!"

Lõpuks näitas proua Raissa kõiki sõnumeid, mida ta on kassivõtjatele saatnud. Kaspar sai kassipoja 29. detsembril ja kõik oli korras.  2 jaanuaril olid nad aga saatnud sõnumi, et kass on haige. Sellepeale Raissa üritas neile helistada, aga noored ei vastanud kõnedele. Ta saatis siis sõnumi, et tuleb koheselt kassipojale järele ja viib ta ravile. Ka sellele ei vastanud keegi.

Edasine suhtlus käis juba Kaspari elukaaslase või pruudi või sõbranna bravuurika ema kaudu. Meeldiv see Raissa sõnul polnud ja temalt hakati lausa raha välja nõudma väidetava ravi eest. Viimase sõnumi sai ta 23.jaanuaril ja see viis ta ahastusse:

"Olin nii kurb! Ütlesin isegi sõbrannale, et see kiisupoeg on vist surnud ja vedasin teda täiega alt!"

Edasi otsiti juba varjupaikadest, sest hiirekuningahakatis oli ju kiibitud ning seetõttu elas edasi ka lootus, et ehk visati vaeseke kodunt välja ja vaeseke jõudis sinna. Siis tuli mängu juba Loomakitse Liit ja edasist te teate juba isegi.

Hallike oli eilse päeva superstaar ja Katrini telefon helises lakkamatult. Ometigi tuli kiisulapse uus kodu hoopis lähemalt ehk sealtsamast Loomade Kiirabi Kliinikust, kus teda ravitigi. Olen seda päris tihti kõrvalt näinud kuidas oma kundedesse kiindunud arstid või muu personal looma hoopsitükkis enesele jätab. Muide, ka raske peatraumaga koerake, kellest hiljuti kirjutasin, leidis uue armastava kodu täpselt samamoodi ja täpselt samast majast. Sellest aga kunagi tulevikus juba lähemalt.

Ma ise loodan südamest, et ehk leiab tänase üllitise järel kodu ka seesamune pimedana tunduv kiisuke. See oleks üliäge! Lõpetan selle jamalt alanud ja ülimalt hästi lõppenud kassiloo Katrini sõnadega:

"Tunnistan ausalt, et peale seal ära käimist, on mul väga paha olla, et pidasin proua Raissat südametuks kassipaljundajaks. Lubasin tallele meiepoolset abi ja saadan ka liidu loovutusblanketid. Leppisime kokku, et tulevikuks loovutab tema kasse Loomakaitse Liit ja me ei pea üldse põdema, sest eeskujulikumat hoiukodu on väga raske leida!" 

Proua Raissale sobis see hästi ja ta lootis ka seda, et taoline koostöö hoiab edaspidi ära sellised juhtumid. See oli tema elu jooksul esimene selline kokkupuude, aga ta oli siiski väga õnnelik, et leidsime kassipojale uue hea kodu, sest tema jaoks oli see kõige olulisem! Facebooki-rahvas näeb rohkemaid pilte sellel lingil klikates.

Aitäh lugemast! Aitäh Raissa Saranova, et hoolid ja suudad selle kuluka ja tänamatu kasside päästmise hobiga tegeleda! Siiralt!