"Prisma" tarkpead tulid tänavu välja hiigelkampaaniaga "Jälle raamat?", mille eesmärk on mõningaid allesjäänud kirjaoskajaid maha materdada ja pööblit igasugu muud tarbetut nänni ostma meelitada. Mulle on saladuskatte all teada antud, et järgmisel aastal hakkavad nad tähelepanu saavutamise nimel näiteks raamatuid natside eeskujul lausa põletama!
Ei tasu "prismalisi" aga kohe hukka mõista, sest tegelikult on tegemist Putini ja Trumpi vahel sõlmitud salaleppe rakendumisega, mille lõppeesmärk on kirjasõna mõistva rahvahulga totaalne vähendamine. Tarkade ja lugeda mõistavate inimeste üle on ju palju raskem valitseda. Mnjah, nii ta paraku on .....
Sellest ka selline meeleheitlik samm, mida meie Haridusministeeriumi lakeid koheselt truualamlikult täitma asusid. Kes veel ei tea, siis alates järgmisest aastast pole vaja Eestis enam õigekirja osata ning kirjutage just täpselt nii nagu pähe kargab.
"Oimaigaad, dziizuz, fakk, oi bljääd! Gass mee selisd Geesdtit tahtssimeki?", väljendab pahane kodanik kommentaariumis tänapäeva eesti keeles oma nördimust.
Mul on selline veider iseloom, et ma pole eales koos hundikarjaga ulgunud ja "enamlaste" pahameelt pälvides ujun ikka vastuvoolu. Küllap seetõttu kutsun teid ka täna kasvõi protestiks jõuludeks just raamatuid kinkima ning "Tuulepistrik" on üks igati väärt lugemine.
Raamatu autor, meie põhjanaaber Kaari Utrio on eestlaste jaoks üsna tundmatu kirjanik. Kes ta siis selline on? Ma pakuksin, et see daam on Soomes umbes meie Jaan Krossi mõõtu kirjanik ja ta kirjutab hästi just neist sündmustest, mis aastasadade eest toimunud. Ka "Tuulepistrik" pole erand ja raamatus kirjeldatud tegevus toimub Issanda Aastal 1066.
"Asi on tegelikult ühiskondlik, sest väärtuskasvatus on väga oluline ning kus seda veel paremini teha, kui väärtkirjanduse kaudu. Inimesed peavad lugema ja neile tuleb häid raamatuid ette sööta ning kes seda veel teeb, kui mitte meiesugused hullud idealistid", kirjutas mulle raamatu tõlkija Loone Ots. "Raamat on imeline, ahmisin seda lugeda ja tõlkides oli kogu aeg ülevuse tõttu klomp kõris. Lisaks väga hea kirjandus iseenesest, mitte ainult väärtuskasvatuse pärast."
Mulle kirjutatakse hästi palju ja see teeb igati head meelt. Mõru pill on paraku see, et õigekiri on paljudel inimestel selline, et tekib õigustatud küsimus kas nad käisid koolis kaks või kolm klassi? Ma ei liialda ja ega ka pahanda. Ometigi on see omamoodi nii Tammsaarele, kui Koidulale näkku sülitamine ja ma ei taha teadagi, mis siis toimuma hakkab kui haridussüsteem eesti keelele täielikult selja keerab. Aga see selleks ......
"Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad" paelus paljusid lugejaid ja me tegime sellest raamatust ülipopiks saanud filmigi. "Viimne reliikvia" pandi nimeks. "Tuulepistriku" tegevus toimub oma viissada aastat varem ja on seega veel parem "rohi" argirutiini ja külma talve vastu. Lisaks laseb raamat ka samastuda ja saate rännata senitundmata radadel.
Nii, et süüdake kaminas tuli, visake diivanile külili, pange soe fliis üll ja hakake aga lugema. Järgmisel aastal läheme aga kõik koos ühtse rahvana kauplusteketi "Prisma" parklatesse ja hakkame raamatud põletama!
"Onn iu hää mõde? Egs olle? Häit jõullupühasitt kalid kasmallaset! Eesdlanne on ola uhhge ja ea!"
