Viimasel paaril aastal olen aga märganud kallite kaasmaalaste mõtlemises suurt muutust ja järjest rohkem eestlasi soovivad armastust pakkuda ka vanuritele ja haigetele. Kui nüüd võllanalja visata, siis oli vahepeal lausa selline tunne, et hakka või kiisudel jalgu maha võtma, sest kolmekäpalised ja ühesilmalised leidsid lennult kodu, aga igati terved nurrumootorid pidid seda päris oma inimest ootama aastakese või kauemgi.
Muutus on toimunud ka minus eneses, sest ka mina valisin alati noored lemmikloomad sel proosalisel põhjusel, et nendega võimalikult kaua koos olla. Lisaks ma kartsin hullumoodi seda leina, mis tuleb siis, kui jõuab kätte lahkumise aeg. Inimese elu on üürike, aga looma oma kümme korda lühem ning see möödub imeruttu ...
Täna on aga mu heaks kaaslaseks kaheteist aastane südamehaige tavaline krants Taadu-Aadu, kes kogu oma senise elu pidi taluma ketis olekut, tühja kõhtu ja keretäisigi.
Ma tean, et see ühine koosolemine ei saa meil pikk olema, aga ma lausa tahan tema eest hoolitseda ja tagada, et koerakese lõpusirge oleks ilusamast ilusam.
Hiljuti anti Loomakaitse Liidule teada ühest õnnetust koerast:
"Rexi üks ja ainus inimene sattus mõni aeg tagasi järjekordselt haiglasse ning tänaseks on üsnagi selge, et ta sealt koju tagasi enam kunagi ei tule. Kuid Rex ikka veel ootab ja ootab teda üksinda ja õnnetuna. Süüa küll Rexile viiakse, kuid ilma oma inimeseta ei ole kodu enam kodu ning jõuluaeg, aastavahetus ja kogu edasine tulevik on praeguse seisuga Rexi jaoks vägagi tume, üksildane ja kõle.
Rexi ellu saab päikest ja rõõmu tuua uus oma inimene, kes pakuks seltsi, toitu ja peavarju ning keda ei peaks koju ootama lõputult. Rex on 10-aastane rotveilerilaadne sõbralik ja tavapäraselt rõõmsa loomuga koer. Hetkel ootab Rex oma inimest koju veel senistes valdustes Harjumaal Kose vallas Harmi külas. Ta on harjunud ka teiste koertega, kuid kokkupuude lastega on olnud vähene. Varasemalt on Rex olnud ketikoer, kuid viimasel ajal on päevi mööda saatnud aedikus."
Hakkasime Rexile kodu otsima ja riputasime kuulutuse üles. Ootused polnud kõrged, sest Jõulude ajal on inimeste mõtted mujal ja lemmikloomade, eriti vanade koerte, võtmise peale sel ajal enamasti keegi ei mõtle. Sedapuhku me eksisime ja Karinilt saabunud kirja võib liigitada juba väikest viisi juhtuvate Jõuimede nimekirja:
"Tere! Nägin kuulutust, kus Rexile otsitakse omaniku kaotuse tõttu uut kodu. Mina sooviksin talle elupäevade lõpuni armastavat kodu pakkuda. Meil on valminud just uus maja, maad ja ruumi on palju. On ka teine väike koer, aga ta on väga sõbralik ja leplik. Esialgu muidugi tuleb neid harjutada.
"Tere! Nägin kuulutust, kus Rexile otsitakse omaniku kaotuse tõttu uut kodu. Mina sooviksin talle elupäevade lõpuni armastavat kodu pakkuda. Meil on valminud just uus maja, maad ja ruumi on palju. On ka teine väike koer, aga ta on väga sõbralik ja leplik. Esialgu muidugi tuleb neid harjutada.
Ise olen veterinaar ka. Millal saaks talle järgi minna? Oleme abikaasaga juba pikalt uue ja suure koera võttu plaaninud ja tema pilte nähes ütles süda, et tema peab meile tulema.
Lugupidamisega, Karin"
Kasutan juhust ja pakun kohe välja ka meie hoole all oleva järgmise "vanuri". Ka temal on aastaid kümne ringis ning laia maailma nägi ta vaid siis, kui ketist lahti suutis tõmmata.
Perenaine käis tühja maja valvavale koerale süüa viimas paar korda nädalas. Mõistagi toitsid teda ka naabrid ja külalapsed, kellel oli temast väga kahju. Perenaisega kokku leppida ei andnud, sest "maailmanaba", "vanaproua Hitler" või kui soovite siis "Looduse kroon" oli oma õigustes vankumatu:
"Koeraga on kõik korras ja peni koht ongi ketis!"
Viisin süüa talle minagi. Kõige rohkem ihkas ta aga lähedust ja suhtlemist. Vaene loom laskus lausa maadligi, niutsus ja lakkus käsi, et temaga rääkima tuldi. Lähemal vaatlusel tulid ka mõned tervisevead välja - alatoitumine, tagasild hakkab ära väsima ja sellele aitab külm ilm kenakesti kaasa, kõrvas on põletik, piimanäärme kasvaja, mida kohe opereerima ei hakkaks ja tagatipuks oli ta karv nii must ja räpane, et tuli lausa tuustidena maha. Loomulikult haises see vaene koer rõvedamast rõvedamalt ja seda tundsid vast kõik möödujad.
Plaanisin teises külas elava perenaisega rääkima minna, aga taas juhtus tilluke Jõuluime, kui mulle helistati ja anti teada, et sama koer jõlgub vabalt ringi.
"Mida me teeme? Kas viime koju tagasi või kutsume varjupaiga järele. Me ise arvame, et varjukas oleks tal isegi parem olla."
"Ärge tehke midagi ja ma tulen talle ise järele."
"Kas te viite ta omanikule tagasi?
"Nalja teete või? Sellele omanikule küll mitte ja antud juhul on tegemist hulkuva loomaga. Kiipi tal pole ja registrimärget ka mitte ning seega ma ei pea teadma, kes ta omanik on. Eks ole?"
"Õige! Tulge talle siis järgi!"
Tagasisõit uude hoiukodusse sujus väga rahulikult ja eakas kutsa ei läinud isegi eriti närvi. Tõsi, oma auto pean ma vast nüüd maha põletama, sest muidu seda hingematvat haisu sealt välja ei saa.
Esimese asjana sai koer kätte oma elukese esimese pesu. seejärel sai sooja tuppa ning korralikult süüa. Oleks te teda näinud kuidas ta seejärel kõvasti norsates magama kukkus. Ju loom sai aru, et head inimesed ümbritsevad ja näguripäevad on möödas.
Vat ka sellele vanurile otsime me nüüd uut ja armastavat kodu, kes tagaks vaesele koerale kuldse elusügise Repliigi korras olgu mainitud, et vanal omanikul või tema tuttavatel pole mõtet koera nõudma hakata, sest sellisel juhul läheb Loomakaitse liidu poolt sajandiksekundiga teele ka avaldus kriminaalmenetluse algatamiseks seoses looma julma kohtlemise ja mitteravimisega. Nii, et julm inimene ja paha koeraomanik, kas tahad tõesti kohtu ette minna? Ma arvan, et mitte ja ega sinna põrgusse me looma isegi siis tagasi annaks, kui sa peaksid imekombel võitma! Aamen! Muide, selle koerakese vastas asus kohe kool ja ka lasteaed ning mudilased ja õppurid nägid seda kõike pealt ja käisid looma toitmas. Pole just väga normaalne!
Heade inimeste kodupakkumisi ootame täna veel nimetule koerale aga e-postile: info@loomakaitse.eu või telefonil 53 230 230
Head Jõulupühade jätku ja mingu meil kõigil hästi!
