Tibi opist on juba õige mitu tundi möödas, aga tundub, et kõik on kõikse paremas korras. Praegu on käes veel see "tuumapohmelli" aeg, mil jalad ei taha õieti kanda ja suuremaid hüppeid diivanile ja sealt maha pole mõtet ette võtta. Pidin lausa südari saama, kui ta hakkas diivanilt "peakat" tegema, aga õnneks istusin kõrval ja sain ta kinni püütud. Igaks kümneks juhuks tõstsin diivanipadjad põrandale - Tibil mõnusam üles ronida ja kui kukkuma peaks, siis on vähemalt pehme maandumine.
Steriliseerimas käisime Kopli loomakliinikus - kena väike koht ja kui soovite personaalset lähenemist ja rahulikku väga sooja suhtumist, siis seadke aga sammud sinna majja. Soovitan soojalt. Merili Kesner on Tibiga tegelenud algusest peale ja ka täna asus ta esimese asjana koeraplika südant kuulama.
"Süda lööb imeilusasti. Paneme ta siis tuttu ja saame kanüüli ära panna. Sa võid vehkat teha, kui soovid", pakkus ta lahkelt.
Tibi talus ülima vaprusega kõik protseduurid ja suigatas õiglase unne.
"Tee nüüd vehkat ja tule kuskil nelja tunni pärast tagasi. Me hoiame tal paar tundi pärast oppi veel silma peal, et kõik hästi laabuks", jagas loomaarst Merili korraldusi. "Ära pabista, me tagame koos Ketliniga Tibile kõige parema arstiabi."
Tegelikult polnud mind vaja rahustadagi, sest teadsin seda niigi ja ega ma seal kliinikus käikski, kui mul väiksemgi kahtlus oleks. Kell kaks Merili helistas:
"Kõik möödus nagu ette nähtud ja Tibi oli väga tubli! Tegime väikese, umbes viie sentimeetrisse sisselõike ja see paraneb ruttu. Tule siis kella neljaks talle järele."
Jess, Jummel tänatud ja pinge langes! Kuigi tegemist pole teab, mis keerulise operatsiooniga, siis alati on teatav risk olemas. Mõned vennikesed on ju isegi hambaarsti juures lusika nurka visanud ja sestap on ikka mingi hirm naha vahel. Punkt kell 16.00 astusin kliiniku uksest sisse. Tibi oli alles narkoosiuimas ja kohe kuidagi ei tahtnud silmi lahti teha. Merili utsitas teda tagant:
"Tibike, Tibike! Ärka üles ja vaata, kes sulle järele tuli!"
Tibi tegi ühe silma lahti ja piilus mind pahuralt. Seejärel ajas end vaevaliselt jalule ja lõi mõned korrad isegi sabaga. Seejärel kukkus aga jälle sirakile.
"Las ta olla ja tule näita mulle nüüd üksipulgi kõik rohud ette, mida ma talle sisse toppima pean", tegin Merilile ettepaneku.
"Mul on juba kõik kirjas. Valuvaigisteid igal hommikul poolteist tabletti. Antibiotsi doosi teed pooleks ja ühe annad hommikul, teise õhtul."
"Kas see valuvaigisti ikka kogu päeva toimib?"
"Toimib-toimib, ma panin Tibi jaoks maksimaalse normi. Tal pole valus, ära sellepärast karda. Ja, kui ta kõhu vastu erilist huvi üles ei näita, siis võta see trikoo tal õhtul ära. Saad sa hakkama?"
"Ähh, loomulikult saan ma selle "kleidi" kätte. Muide, ma olen sadu kleite elu jooksul kirglikult tükkideks rebinud!"
"Julged sa seda oma blogis ka kirjutada?", hakkas Merili naerma.
"Loomulikult julgen ja pole mul vaja oma temperamentsust häbeneda! Eesti mehed on kuumad mehed!"
"Tegin talle ainult neli õmblust. Need ei vaeva palju ja paranevad ruttu."
Olge te tänatud kallid rätsep-loomaarstid Merili Kesner ja Ketlin Sõstra, et Tibi eest nii hästi hoolitsesite. Õhtul helistas Kai:
"Kas Tibiga on kõik korras? Kuidas ta ennast tunneb?"
"Kõik läks väga hästi ja ta juba sibab mu kannul. Küll vaevaliselt, aga tuleb järele ja viskab end kuskile lähedale pikali."
"Siis on hästi!"
"Ta oli mul vahepeal kadunud ja tead, mis välja tuli? Ilmselt on ta tuppa pissimise eest räigelt riielda või isegi tappa saanud, sest pärast loigu tegemist kadus süüdlaslikult voodi alla peitu ja sinna ta jäi. Meelitasin teist oma veerand tundi välja ja lubasin täna-homme kõik hädad kasvõi keset vaipa teha."
"Oi vaeseke. Aga Heiki, nüüd ma hakkan sinuga riidlema,"
"Tohoh tonti, mida ma siis nüüd tegin?"
"Sa kirjutasid mu blogis "nukraks memmekeseks". Ma pole mingi üksik kurb memmeke vaid aktiivse elustiiliga vanaproua. Juba tütargi tuli pärima, et ema kas sa oled tõesti nii üksik ja õnnetu? Ma pole üksik ja õnnetu ning mul on väga toredad lapsed ja lapselapsed, kes mind kogu aeg vaatamas käivad."
"Ise sa rääkisid, et tütar kolis ära ja elamine on tühi. Enam ei pea koeraga ka jalutamas käima ning kilod muudkui tulevad!"
"Rääkisin jah, et tahan väiksemat korterit madalamale korrusele. Ja seda rääkisin ka, et pärast oma koera surma ma enam uut koera võtta ei taha, mitte ei saa."
"Aga Tibit ju tahad?"
"Muidugi tahan, sest ta saatus ja see kuidas sa temast rääkisid liigutas minus miskit ja seetõttu tahangi talle kodu pakkuda."
"Ahh, lugu oli nagunii anonüümne ja jõuan ma meeles pidada milline memm just täpselt mida ütles."
"Ei ole ma mingi memmeke ja paranda see ära!"
"Õukei, ma võin sind järgmisel loos kasvõi tütarlapseks nimetada, kui sa tahad."
"Aga millal sa Tibi minu juurde tood?"
"Elame päev haaval ja vaatame kuidas ta kosub. Las olla praegu minu juures, sest siin on hea temaga õue minna ja lisaks pole tal ka mingit stressi. Nii taastub kiiremine, aga kui kõik läheb hästi, siis äkki juba laupäeval tuleme linna. Igatahes hoian sind kursis."
Vat selline päev oli meil siis täna Tibiga. Pöidlahoidjatele mõistagi kniks ja kraaps. Veelkord eraldi kallistused Merilile ja Ketlinile ning südamlikud vabandused tütarlaps Kai ees.
Mõnusat õhtu jätku ja ma ei tea mida teie teete, aga meie hakkame Tibiga Playboy kanalilt mõnda loodusfilmi vaatama. Tänud lugemast ja kaasa elamast!
Mõnusat õhtu jätku ja ma ei tea mida teie teete, aga meie hakkame Tibiga Playboy kanalilt mõnda loodusfilmi vaatama. Tänud lugemast ja kaasa elamast!