„Kui te mu koera ära ei tapa, siis hülgan ta metsa!“Umbes sellise ultimaatumi „õrn ja hooliv naine“, kodanikunimega Triin Viljus Sinirebase tänaval asuvale Loomade Hoiupaigale väidetavalt esitanud.
„Kas te tahate, et ta siis metsas puu külge seotuna aeglaselt ja piinarikkalt sureb?“
„Aga me keeldume elujõulise ja igati terve koera eutaneerimisest“, vastas hoiupaiga töötaja.
„Mind ei huvita ja saagu siis, mis saab! Igatahes mulle seda koera rohkem vaja pole!“
Mnjah, loomaga on lihtne ja kui „üle viskab“, siis varjupaik peab surmasüsti tegema ja kogu lugu. Nii arvab vähemalt Triin Viljus. Päriselus muidugi pole ühelgi kliinikul ega varjupaigal taolist kohustust! Loomulikult on Maarjamaal tõpratohtreid, kes va rahanatukese nimel teevad kõike, aga moraalsed ja eetilised veterinaarid nii ei käitu. Muide, ma isiklikult keelaks üleüldse elutervete loomade meelevaldse hukkamise ja niipalju on mul voli küll, et Eestimaa Loomakaitse Liit lisab selle punkti ka järgmistesse Loomakaitseseaduse parandusettepanekutesse. Kõrini on nendest vastutustundetutest kretiinidest, kes ühel päeval tahavad koera ja aasta pärast reedavad truu sõbra ning nõuavad ta tapmist.
Räägin sekka veel ühe teise loo, mis juhtus hiljaaegu. Ja nimelt ka siis nõudis üks nooremapoolsem naisterahvas oma saksa lambakoera "magama panemist", sest kolis teise linna ja peni jäi lihtsalt üle!
„Ärge eutaneerige palun oma noort koera. Andke talle võimalus!“, hakkas loomaarst keelitama.
„Ei, ma tahan, et temaga oleks kõik lõplikult selge. Tehke see süst minu silme all ära!“
Arst helistas mulle:
„Üks naine tahab oma koera magama panna. Ma ei taha seda teha! Ta on nii äge ja sõbralik kutsa. Ainult veidi üle aastane. Mida ma teen?“
„Aga sa ei pea ju eutaneerima!“
„Siis see napakas läheb mujale!“
„Ärge eutaneerige palun oma noort koera. Andke talle võimalus!“, hakkas loomaarst keelitama.
„Ei, ma tahan, et temaga oleks kõik lõplikult selge. Tehke see süst minu silme all ära!“
Arst helistas mulle:
„Üks naine tahab oma koera magama panna. Ma ei taha seda teha! Ta on nii äge ja sõbralik kutsa. Ainult veidi üle aastane. Mida ma teen?“
„Aga sa ei pea ju eutaneerima!“
„Siis see napakas läheb mujale!“
„Aga tõmbame ta haneks! Aja talle mingit jama kompleksrohu kohta ja pane ka päriselt koer ainult korraks magama.
Loodetavasti ta ei taha matmisega tegelema hakata ja lahkub ilma laibata. Kui aga peaks tahtma, siis anna märku ja ma lendan kohale. Kurat, närvi ajavad sellised lojused! Me leiaksime ju uue kodu!“
Mõeldud tehtud ja nii see süstlanõel sinna naha vahele torgatigi. Koerake vaatas ainiti oma perenaisele otsa:
„Küllap ta teeb mulle head ja varsti läheme koos jälle koju tagasi. Ta ei teeks mulle ju halba, sest me oleme üks kamp, kes kokku hoiab ja teineteisele truud on. Mina oleksin küll valmis tema eest kasvõi surema!“, võis see vaene koerake enne seda mõelda, kui ta mõne hetke pärast jõuetult kokku vajus.
„Kas võtate surnukeha kaasa?“, küsis lõpuks kliiniku administraator justkui südamest ohates.
„Nalja teete või? Kuhu mina selle korjuse teie arust panema peaks?“
Loodetavasti see neiu steriliseerib end ära, sest ühelegi loomale ega ka ühiskonnale pole vaja, et taolised jätised sigiks ja seda julmuse- ja reeturigeeni edasi annaks. Taoliste arusaamiste ja omadustega inimestest saavadki tegelikult reeturid sõja ajal. Kindlasti rahuajal ka ja selles olen ma veendunud.
Petuplaan töötas ja nii palju võin loomasõpradele öelda, et vahva kutsa elab tänase päevani ühe väga toreda pere juures. Ja nemad temast juba ei loobu. Selle peale võin mürki võtta. Kuna koera ehk ASJA omanikul on vägevad õigused, siis seoses sellega jätan nii naasteraffa kui kliiniku nime vaid enda teada. Tegelikult parem leppige hoopis sellega, et ma mõtlesin kogu loo „tähelepanunäljas“ välja. Nii on kõigile lihtsam! Eks ole?
Mõeldud tehtud ja nii see süstlanõel sinna naha vahele torgatigi. Koerake vaatas ainiti oma perenaisele otsa:
„Küllap ta teeb mulle head ja varsti läheme koos jälle koju tagasi. Ta ei teeks mulle ju halba, sest me oleme üks kamp, kes kokku hoiab ja teineteisele truud on. Mina oleksin küll valmis tema eest kasvõi surema!“, võis see vaene koerake enne seda mõelda, kui ta mõne hetke pärast jõuetult kokku vajus.
„Kas võtate surnukeha kaasa?“, küsis lõpuks kliiniku administraator justkui südamest ohates.
„Nalja teete või? Kuhu mina selle korjuse teie arust panema peaks?“
Loodetavasti see neiu steriliseerib end ära, sest ühelegi loomale ega ka ühiskonnale pole vaja, et taolised jätised sigiks ja seda julmuse- ja reeturigeeni edasi annaks. Taoliste arusaamiste ja omadustega inimestest saavadki tegelikult reeturid sõja ajal. Kindlasti rahuajal ka ja selles olen ma veendunud.
Petuplaan töötas ja nii palju võin loomasõpradele öelda, et vahva kutsa elab tänase päevani ühe väga toreda pere juures. Ja nemad temast juba ei loobu. Selle peale võin mürki võtta. Kuna koera ehk ASJA omanikul on vägevad õigused, siis seoses sellega jätan nii naasteraffa kui kliiniku nime vaid enda teada. Tegelikult parem leppige hoopis sellega, et ma mõtlesin kogu loo „tähelepanunäljas“ välja. Nii on kõigile lihtsam! Eks ole?
Aga läheme Triin Viljuse looga edasi. Pärast seda kui Loomade Hoiupaik keeldus ja nüüd ma kirjutan jälle täisnime välja, et see teile ikka meelde jääks, Triin Viljuse koera tapmast, lendas närvilise kraaksatuse saatel telefonitoru hargile. Mõni aeg pärast kõnet keeras varjupaiga hoovi 145 MPF numbrimärki kandev massin, millest väljus meesterahvas koos koeraga. Ta sidus süüdimatult kutsa pingi külge ja tegi seejärel siva minekut. Kõik see toimus 21.septembril ehk paar päeva tagasi.
Hoiupaiga töötajad laiutasid käsi ja hakkasid kiipi kontrollima. Oli olemas ja register andis ka vaste – kaamerate vaateväljas oma koera hüljata lasknud omanik oli toosama vana tuttav Keila linnas, Eha uulitsal elav Triin Viljus isiklikult.
„Miks te oma koera siia hülgasite?“, nõudis varjuka töötaja juba palju rangemal toonil.
„Ma ütlesin juba teile, et ma ei vaja see koera rohkem ja tehke temaga, mida heaks arvate! Saagu, mis saab! Mind ei huvita!“
Mis siis edasi saab? Kohe räägin, mis nüüd juhtuma hakkab ja Loomakaitse Liit tegi politseile juba järgmise avalduse:
„Loomakaitseseaduse (LoKS) § 4 lg 1 kohaselt on looma suhtes lubamatu tegu looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele, loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest menetlusest ega hädaolukorrast.
Karistusseadustiku § 264 võimaldab loomapidajat looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest vastutusele võtta ka kriminaalkorras, sealhulgas kui lubamatu tegu on toime pandud julmal viisil ja/või avalikus kohas. ELL hinnangul on koera hülgamine kirjeldatud viisil ilmselgelt looma julm kohtlemine KarS § 264 mõttes, kuivõrd koer hüljati avalikus kohas.
Eeltoodu alusel palub ELL algatada KarS § 264 alusel kriminaalmenetluse teo toimepannud isikute (loomaomanik ja looma varjupaika toonud meesterahvas) vastutusele võtmiseks.“
Eeltoodu alusel palub ELL algatada KarS § 264 alusel kriminaalmenetluse teo toimepannud isikute (loomaomanik ja looma varjupaika toonud meesterahvas) vastutusele võtmiseks.“
Mis seejärel saab? Nüüd on kaks võimalust ja pollarid võivad seda asja ka mitte uurida. Kui aga uurivad, siis lähed sa kulla Triin Viljus kohtu ette ja annad aru. Kohtunik teeb sulle natukene tuti-tuti ja annab pepu peale kerge laksu:
„Ära rohkem nii tee Triin Viljus! Eks ole?“
Sina, Triin Viljus lased selle peale alandlikult pea norgu ja lubad elu sees rohkem loomi mitte võtta ning avaldad puhtsüdamlikku kahetsust. Seejärel lahkud sa kohtumajast ja võid võtta uue koera ning nõuda aastakese pärast taas tema hukkamist, kui meel jälle muutuma peaks. Ega seda keegi ei kontrolli nagunii. Vat see juhtubki Triin Viljus või peaks ma ütlema Viljus, Triin?
Ei-ei, K-linnas, E-uulitsal elav kodanik T.V (nimi loomakaitse liidule teada) tundub siiski kõige diskreetsem ja paslikum olevat! Vat sellisest juhtumist andis meile teada, siis Looma Hoiupaik ja meie teavitasime ka politseid. Kui uurimise käigus peaks selguma, et Triin Viljus polnudki Triin Viljus ja ta loovutas koera kellegile teisele, siis kirjutan juba ka sellest Triin Viljuse tuttavast pikemalt. Seni aga leppigem registriandmetega, et Triin Viljus oli omanik ja ta abikaasa, elukaaslane, sõber või lihtsalt fuckbuddy hülgas vaese looma hoiuka pingi külge. Muide, oma endistele telekolleegidele vihjan, et varjupaigal on selle kohta tunnismaterjal lausa videopildi kujul olemas!
Kui aga sina tahad sellele hüljatud üheaastasele koerale armastust ja kodu pakkuda, siis tutvu palun temaga Loomade Hoiupaiga lehel ja uuri lisa. Ning palun ära tee „triinviljust“ ja mõtle enne ikka hoolikalt järele kas sa tahad ja suudad normaalne koeraomanik ja inimene olla. Mina tänan!
Kui aga sina tahad sellele hüljatud üheaastasele koerale armastust ja kodu pakkuda, siis tutvu palun temaga Loomade Hoiupaiga lehel ja uuri lisa. Ning palun ära tee „triinviljust“ ja mõtle enne ikka hoolikalt järele kas sa tahad ja suudad normaalne koeraomanik ja inimene olla. Mina tänan!
