Enne aga kui lõplikult jalga lasen, tahan vähemalt veel pooleliolevad projektid korralikult käima tõmmata. Seejärel tahavad alustamist veel mõned huvitavad tegemised ja siis vaatan edasi ja otsustan. Igatahes järgmise aasta lõpuni olen ma olemas ja rokin nagu jaksan. Täna räägingi teile ühest projektist ehk loomakaitse liidu "loomapääste töögrupi" argipäevast ja tegemistest, milles minu suureks rõõmuks tahab kaasa lüüa aina rohkem vabatahtlikke.
Ja see va koormuse jagamine on ainult kasuks tulnud, sest loomad saavad kiiremini abi ja kogu asi hakkab võtma juba organiseeritud muljet. Täna on loomakaitse liidus väga hakkamist täis piirkonnajuhid, kes lisaks otsesele loomade abistamisele ka isekeskis kokku saavad ja teineteist aitavad. Nii tormasidki Läänemaa boss Kaija Paalberg ning Võru ja Valgamaa juht Kristi Metsa appi Järvamaal vägesid juhatavale Karme Reiljanile.
Tagasiteel tahtis ta aga Karme juurest läbi põigata, sest viimase juures on pesakond loovutatud kutsikaid, kes on samuti valmis uutesse kodudesse minema. Kuna Kristi on professionaalne fotograaf, siis hüppas temagi punti, et korralikud fotod üles klõpsida.
Kaijat kutsume me isekeskis "sitamagnetiks", sest alati kui tema on pundis, siis mõni hädaline loom meie teele satub. See on nagu Aamen kirikus! Ka seekordne trehvunks polnud erandiks ja nii nad 3.septembril Järva-Madise lähistel maanteel kahte suurt koera jooksmas nägidki.
"Pea kinni. Viime nad teelt ära, sest siin jääavad veel auto alla. Ilmselt on nad sealt eemalt paistvast talust pärit", pakkus Kaija. Mõeldud tehtud ja üks koertest tuli kohe autosse, teine tegi aga majade poole minekut. Taluhoovi sõites oli kohe selge, et vähemalt autos olnud kutsa ei olnud nüüd küll sellest elamisest pärit. Kirju emane oli küll raudselt selle talu loom.
Pererahvast kodus polnud ja nii nad seal nuputasid, mida selle isasega peale hakata? Ühtäkki ilmus nende juurde eikuskilt veel üks suurt kasvu sõbralik emane koer, kelle "rinnapartii" oli suuremast suurem.
"Kuskohast see nüüd välja ilmus?", päris Kristi.
"Maja juurest kindlasti mitte ja sama kindlalt on tal ka pojad!", ühmas Kaija vastu.
Sissesõidu tee kõrval põlluveerel olid võssa kasvanud vanaaegse ehitise riismed. Kokkukukkunud seinad, mädanenud palgid-lauad, ridamisi ohvrit ootavaid roostes naelu, klaasikillud katkistest akendest on vaid mõned märksõnad selle hoonejäänuse kirjeldamiseks. Piigad läksid olukorda uurima.
Pika heina sisse tallatud raja lõpus hakkasid silma kaks pisikest toidukaussi. Koeraemme tormas loomapäästjatest mööda ja kadus sara teises otsas maa alla.
"Mida värki? Kuhu see nüüd kadus?", laiutas Kristi käsi.
"Tule vaata, ta on kaevanud siia uru ja pojad niutsuvad vastu. Püüame ta toiduga välja meelitada ja vaatame pesakonna üle."
Plaan oli hea, aga emme ei kavatsenudki oma võsukeste juurest lahkuda. Nüüd oli abiväge vaja ja nii nad Karmele helistasidki:
"Tule meile appi ja võta puu ja soojad fliisid kutsikate tarbeks ühes. Töökindad ja oma mees võta ka kaasa, sest ema võib kutsikaid kaitstes rünnata. Lisaks on siin üksjagu lammutada vaja ja see nõuab juba meherammu!"
Karme saabus kohale ja mehed asusid pikema jututa tööle, sest risuhunnik oli vaja urusuu eest kõrvaldada, et üldse ligi pääseda. Sõbralik koer nii väga sõbralik enam ei tundunudki ja urises kurjakuulutavalt.
"Ära topi kätt urgu ja püüa ta toiduga välja meelitada. Ta on ju täitsa näljane!", jagas füürer Karme käsklusi.
"Imetavad emased ongi näljased ja näevad nirud välja", pobises kallis kaasa vastu.
"Mida sa ajad! Vaata teda! Ükski imetav emane ei näe nii halb välja ja vaata kuidas ta toitu ülehelikiirusel lausa neelab! Ta on selgelt alatoidetud!"
Pärast ei tea mitmendat katset õnnestus uut palukest lunivale ja urust pea välja pistnud koerale rihm ümber kaela saada. Õnneks ta ei rünnanud kedagi. August saadi seejärel kätte seitse pimedat kutsikat, kes võisid olla maksimaalselt kolme päeva vanused. Nabanöör oli hiljaaegu ärakukkunud.
"Mida me nüüd edasi teeme? On need äkki sellesamase talu koerad või on mõni hulkuv koer inimese lähedale tulnud poegima? Pagan, kodus pole ka kedagi, et pärida!"
"Kutsikad on alajahtunud ja apaatsed. Siin pole aega tühja juttu puhuda ja viime nad kiiresti minu juurde ning hakkame elule turgutama. Kui mõni maja teele jääb, siis uurime, kes siin elab. Hakkame siva liikuma!", tegi Karme peataolekule kiire lõpu.
"Ahh, see on ju Siiri Kvelli koer. Ta töötab Tammsaare majamuuseumis teadurina vist", tundis heatahtlik memmeke koeraemme ära. "Oi-oi, need koerad teevad palju pahandust. Nii kui ma oma kitsedele ja teistele loomadele sööki panen, on Siiri penid kohe platsis ja näljastena söövad minu hoolealuste eest kõik ära!
Siiri ise olla öelnud naabritele, et koerad on lahti seepärast, et siis pole neid vaja toita. Saavad ise põllu pealt jänesepoegi kätte ja söögu siis neid. Selle inimese mööda küla jooksvate koerte probleem on kestnud juba pikalt ja see häirib mitmeid külaelanikke, aga ükski jutt ei aita!"
Omaniku ilmsiks tulles teavitas Karme ka kohalikku konstaablit Mati Seiret, et Siiri koerad on tema käes. Lisaks helistas ta õhtul ka Albu valla keskkonnaspetsialist Kuldar Tammikule, kelle tööks on"loomaprobleemidega" tegelemine.
"Ma olen selle olukorraga kursis ja isegi suhelnud omanikuga, kuid pikemas perspektiivis midagi muutunud pole!"
Hiljem ütles Tammik, et rääkis koerte omanikuga ja mingit head lahendust sealt ei tule. Pigem vihjas vallaametnik sellele, et omaniku sõnul olla teema antud edasi politseile. Politseisse tegi avalduse kriminaalasja algatamiseks ka loomakaitse liit.
"Pikk jutt, sitt jutt!", ütlevad eestlased ja tõsi ta on. Sestap teen praegu sellise triki, et jätan selle vägagi kriminaalseks kiskunud loo pooleli.
"Ära jama! Kuidas asi edasi läks? Kus kutsikad on ja kas nad jäid ikka ellu?", pärivad nii mõnedki loomasõbrad.
"Rahu, ainult rahu mu sõbrad ja juba homme saate teada, kus kutsikad praegu on. Siis saate ka teada, kuidas omanik Siiri Kvell ja ta pere edasi käitusid. Miks aga antud lugu Järvamaa veterinaarkeskuse juhatajat Andrus Leisi nii väga närvi ajas, et mees lausa värisema hakkas ja end vaevu talitseda suutis? Ka sellele üritame homses loos vastused leida.
Nüüd aga püsige ikka lainel ja oodake homset järjelugu. Tasub igatahes oodata, sest just homme läheb huvitavaks ja võtke tänast kirjutist kui sulnist eelmängu või sissejuhatust põhiloole.
Muide, ka neil, kes väiksemat kasvu koera järglastele kodu ja armastust soovivad pakkuda, tasuks seda blogi jälgida, sest juba esmaspäeval hakkab Eestimaa Loomakaitse Liit ühele imearmsale pesakonnale uusi peresid välja valima.
Mõnusat laupäeva jätku teile oma perede seltsis ja olge teineteise jaoks ikka olemas! Kohtumiseni juba homme! Mina tänan!
Pika heina sisse tallatud raja lõpus hakkasid silma kaks pisikest toidukaussi. Koeraemme tormas loomapäästjatest mööda ja kadus sara teises otsas maa alla.
"Tule vaata, ta on kaevanud siia uru ja pojad niutsuvad vastu. Püüame ta toiduga välja meelitada ja vaatame pesakonna üle."
Plaan oli hea, aga emme ei kavatsenudki oma võsukeste juurest lahkuda. Nüüd oli abiväge vaja ja nii nad Karmele helistasidki:
"Tule meile appi ja võta puu ja soojad fliisid kutsikate tarbeks ühes. Töökindad ja oma mees võta ka kaasa, sest ema võib kutsikaid kaitstes rünnata. Lisaks on siin üksjagu lammutada vaja ja see nõuab juba meherammu!"
Karme saabus kohale ja mehed asusid pikema jututa tööle, sest risuhunnik oli vaja urusuu eest kõrvaldada, et üldse ligi pääseda. Sõbralik koer nii väga sõbralik enam ei tundunudki ja urises kurjakuulutavalt.
"Imetavad emased ongi näljased ja näevad nirud välja", pobises kallis kaasa vastu.
"Mida sa ajad! Vaata teda! Ükski imetav emane ei näe nii halb välja ja vaata kuidas ta toitu ülehelikiirusel lausa neelab! Ta on selgelt alatoidetud!"
"Mida me nüüd edasi teeme? On need äkki sellesamase talu koerad või on mõni hulkuv koer inimese lähedale tulnud poegima? Pagan, kodus pole ka kedagi, et pärida!"
"Kutsikad on alajahtunud ja apaatsed. Siin pole aega tühja juttu puhuda ja viime nad kiiresti minu juurde ning hakkame elule turgutama. Kui mõni maja teele jääb, siis uurime, kes siin elab. Hakkame siva liikuma!", tegi Karme peataolekule kiire lõpu.
Siiri ise olla öelnud naabritele, et koerad on lahti seepärast, et siis pole neid vaja toita. Saavad ise põllu pealt jänesepoegi kätte ja söögu siis neid. Selle inimese mööda küla jooksvate koerte probleem on kestnud juba pikalt ja see häirib mitmeid külaelanikke, aga ükski jutt ei aita!"
Omaniku ilmsiks tulles teavitas Karme ka kohalikku konstaablit Mati Seiret, et Siiri koerad on tema käes. Lisaks helistas ta õhtul ka Albu valla keskkonnaspetsialist Kuldar Tammikule, kelle tööks on"loomaprobleemidega" tegelemine.
"Ma olen selle olukorraga kursis ja isegi suhelnud omanikuga, kuid pikemas perspektiivis midagi muutunud pole!"
Hiljem ütles Tammik, et rääkis koerte omanikuga ja mingit head lahendust sealt ei tule. Pigem vihjas vallaametnik sellele, et omaniku sõnul olla teema antud edasi politseile. Politseisse tegi avalduse kriminaalasja algatamiseks ka loomakaitse liit.
"Ära jama! Kuidas asi edasi läks? Kus kutsikad on ja kas nad jäid ikka ellu?", pärivad nii mõnedki loomasõbrad.
"Rahu, ainult rahu mu sõbrad ja juba homme saate teada, kus kutsikad praegu on. Siis saate ka teada, kuidas omanik Siiri Kvell ja ta pere edasi käitusid. Miks aga antud lugu Järvamaa veterinaarkeskuse juhatajat Andrus Leisi nii väga närvi ajas, et mees lausa värisema hakkas ja end vaevu talitseda suutis? Ka sellele üritame homses loos vastused leida.
Nüüd aga püsige ikka lainel ja oodake homset järjelugu. Tasub igatahes oodata, sest just homme läheb huvitavaks ja võtke tänast kirjutist kui sulnist eelmängu või sissejuhatust põhiloole.
Muide, ka neil, kes väiksemat kasvu koera järglastele kodu ja armastust soovivad pakkuda, tasuks seda blogi jälgida, sest juba esmaspäeval hakkab Eestimaa Loomakaitse Liit ühele imearmsale pesakonnale uusi peresid välja valima.
Mõnusat laupäeva jätku teile oma perede seltsis ja olge teineteise jaoks ikka olemas! Kohtumiseni juba homme! Mina tänan!
