"Ostke enestele vähemalt särgid!"

On üldteada, et Eesti loomakaitsjad on vaesed nagu kirikurotid, kes siis lõhkistes dressipükstes, hangud õlal, üritavad võimaluste piires kuidagi loomi aidata ning selle tarbeks pidevalt raha nuiavad. Midagi pole teha! Vaese riigi ja ühiskonna arengutaseme küsimus! Eelmisel nädalal astus Selveri kaupluses mu juurde aga üks kaunis keskealine proua:

"Tere! Teie oletegi SEE loomakaitsja?"

"Vististi küll."

"Ma tahaksin ka teie seltsi tegevust toetada."

"See on väga tore, sest kliinikuarved kasvavad üle pea. Aga ma pole seltsist vaid ikka loomakaitse liidust"

"Ei tavainimene nendel vahet tee!"

"Ega polegi vaja teha, sest mõlemad aitavad ju loomi!"

"On ikka vahe küll. Ma olen loomade jaoks varem ka annetanud, aga ma ei tahaks sedapuhku raviraha anda vaid midagi muud teha. Midagi sellist, mida silmaga ka näha oleks."

"Mis see siis olema peaks?"

"Ostke näiteks endale särgid ja pange logod peale. Teid oleks siis näha ning inimesed saavad kasvõi ligi astuda ja nõu küsida kui vaja."

"Issand hoidku selle eest, sest mulle astutakse alalõpmata ligi ja küll küsitakse nõu või lihtsalt surutakse kätt ning soovitakse jõudu." 

"Ma olen otsustanud ja ostke endale särgid!", ütles proua mulle sada eurot ulatades.

"Ei-ei, tehke parem ülekanne ja märkige selgitusse, et särkide ostuks."

"Mul pole aega ja võtke see raha!"

"Kniks ja kraaps ette ning taha, aga kuidas Teie nimi on?"

"Ene, aga see pole oluline! Ja nüüd ostke särgid ning jätkake samas vaimus! Ja pange suurelt seljale oma ühingu nimi ka. Siis teevad inimesed vahet! Ma olen ise ka tõeline "loomahull", aga endal pole aega panustada. Ma liigun palju ringi. "

Vat nii võib siis teinekord minna ja proua Enele teadmiseks, et särgid on tellitud. Kõik loomakaitse liidu tänukirjad, plakatid, autokleebised ja nüüd ka särgid olen tellinud sellisest firmast nagu "PR Disain." Lahked ja toredad inimesed teevad head tööd ning ka liidule tehtav allahindlus mängib oma osa. Firma bossi Katrin Mürk'i olen ma aga hulluks ajanud, sest alalõpmata pole ma millegagi rahul ja palun ringi teha. Vaene Kats hakkab lausa värisema ja kokutama kui mind näeb:

"Issand-Issand, sa oled jälle siin! Mis nüüd valesti on? Mida sa jälle muuta tahad?"

"Ma ei ole Issand, aga muudaks selle teksti ära!"

Ei ole hullu ja küll ta üle elab, sest tänukirjadega oleme pea ühele poole saanud ning nüüd jäävad veel vaid autokleepsud ja särgid. Endale ma valisin sama mustad särgid nagu mu südametunnistuski. Naiste omad on mõistagi sellised roosamanna-tupsununnu tibukollased. Mõni valiski roosad, nummi-nummi, aga ega sel värvil tegelikult vahet ole, sest ühest pundist oleme me ikka ja juttki on meil sama:

"Ärge piinake loomi ja käituge nendega korralikult!"

Juba mõne aja pärast saab meie gäng siis särgid kätte ja kui taevaisa suve annab, siis näete neid ka linnavahel liikvel. Kui teil on mõni "loomamure", siis astuge aga julgelt "särgikandjale" ligi ja küsige nõu. Aitame nagu oskame. Proua Ene, PR Disaini pundi ja teiste heade inimeste ees mõistagi kniks ja kraaps! Rokime aga edasi! Loomade nimel loomulikult! Seda ma võin lubada.