"Hurraaa! Kõik loomad elasid operatsiooni üle ja jäid ellu! Ka ei kohanud me ühtki sellist kassi, keda oleks pidanud tervislikel põhjustel eutaneerima! Hurraaa! Meie võit! Me oleme ikka vägevad!"
Ja säh mulle kooki moosiga ning oleks justkui ära sõnanud, sest päeval helistas mulle Loomakaitse Liidu Saaremaa boss Edith, kelle hoolde kiisulapsed jätsin:
"Tohoh tonti! Mis siis juhtus? Kõik oli ju korras!"
"Kalakont on söögitorus juba pikka aega kinni olnud ning kõik mädanes. Saime selle küll kätte ja panime antibiotsi peale, aga ei tea kas aitab."
"Kurat küll! Sellepärast ta siis ei söönudki!"
Mäletatavasti õnnestus mul Ruhnu saarel ka kaks kassipoega kinni püüda ning need tõin Saaremaale, et seal juba uued kodud leida. Üks poegadest, see päev enne tulekut püütud, oli aga oli selline poolmetsik ja natuke stressis. Kuna loomaarstid olid juba Ruhnult lahkunud, siis jäi nende terevise kontroll saarlaste õlule.
"Küll me kuidagi hakkame saame! Peaasi, et kiisu ikka ellu jääks!", üritas Edit mind lohutada.
Hea on muidugi laia meest mängida kui rahadega otseselt kokku ei puutu. Õhtul viis aga raamatupidaja mind hetkeseisuga kurssi:
"Mahud on väga kasvanud ja pärast raviarvete tasumist jäi ühele arvele vaid 198 eurot. Teisel on tiba rohkem, aga sellest tuleb ära klattida ka kaks kallist luudepaikamisoppi ja tegelikult jääb puudu. Tõmba nüüd rihm vähe koomale ja ära sellel kuul rohkem loomi-linde kliinikusse toimeta!"
No kuidas sa ei toimeta kui hädalised ise uksest ja aknast sisse ronivad? Raha pole mõistagi maamunalt kadunud, aga see on lihtsalt momendil teiste inimeste käes. Õnneks ka heade inimeste käes ja seega teen viimase üleskutse enne Suurt Jaani:
Kui sa vähekenegi mahti saad ja hoolid, siis jäta üks jaaniviin ostmata ja tee parem kõne meie annetusnumbritele:
9000 777 - kõne hind on 5 eurot ja 9000 888 lisab su arvele juurde kümneka.
Päästame üheskoos selle pisikese Ruhnu Põnni ikka enne Jaani ära ja siis pistame oksahunnikule tule otsa ja hakkame jämmima! Mina tänan!
