"Pardiralli"

Tänase kena pühapäeva keeras paljudel inimestel tuksi sotsiaalmeedias kulutulena leviv teade noorsandidest, kes eile Mustamäe tiigi juurest pardi ühes võtsid ja sellega siis trollibussi peale rahumeeli läksid. Inimesed, üks mu tuttav nende seas, kukkusid hurjutama ja käskisid veelind kohe vabaks lasta. Ülemeelikus tujus olevad noormehed keeldusid:

"Ta on haige ja lennata ei suuda. Lisaks on ka pardipoja jalg katki ning ise ta hakkama ei saa! Ma kasvatan ta kodus üles! Mul on ennegi parte olnud!"

Rahvast see vastus mõistagi ei rahuldanud, aga ega keegi julenud ka napsitanud vennikestega jõudu mõõtma hakata. Õige kah tegelikult – enda ohutus ikka eelkõige! Õnneks taibati siiski fotod teha ning järgmisel päeval ehk täna need siis Facebookis ilmusidki. Loetud minutitega olid „pardipäästjad“ tuvastatud ning nende nimed ja aadressid mullegi saadetud.

„Mine ja päästa part ära! Ta on Kadriorus ühe vennikese juures. Ta elab Nafta tänaval ja XXXXX on ta mobla number! Helista ja aja asi korda!“, nõudis viimase vindi peal rase olev sõbrants tungivalt.

„Tänud-tänud, aga sina keskendu sünnitamisele, mitte ära jahmerda partidega! Keskkonnainspektsiooni helistasid?“

„Ja, 10.37 kõllasin politseisse, aga seal soovitati pöörduda keskkonnaametisse. 10.39 helistasin 1313 ja rääkisin mure ära, aga nad vastasid, et nendel pole kedagi saata! Ja et kui part on Kadriorus, siis jääb ellu kuna seal elab teisigi parte. Ma ütlesin seepeale, et lind on ikka inimeste juures toas ja küsisin nõu mida teha? Nad vastasid, et MUPO’st kasu pole. Küsisin veel, et kas siis pean sinna ise üksi minema, aga seda ei soovitatud. Lõpuks soovisid edu ja oligi kõik!“

„Tuttav lugu ja ega neist tolku pole. See kehtib eriti nädalavahetuste kohta! Eks ma tegelen.“

Korraga tirises telefon. Helistajaks Imre Kaas „Reporterist“

„Tere Heiks, me teeks ka sellest loo.“

„Sa räägid pardist või? Sa oled täna toimetaja ja jääb lugudest puudu nagu nädalavahetustel ikka?“

„Toimetan küll ja lugusid jagub, aga see tundub tore olevat! Facebookis on inimesed igatahes väga pöördes!“

„Pole siin toredat midagi kui mingid napakad parte koju tarivad, aga läheme päästame linnu ära! Saame siis Nafta uulitsal kokku.“

Algselt öeldi, et „pardihärra“ elab viiekordse maja esimese trepikoja viimasel korrusel. Seisime, passisime, koputasime – vaikus. Ainult koerad haukusid. Üks neist prääksus lausa pardi kombel. Nii meile vähemalt tundus.

„See on raudselt õige koht! Näe part teeb ka ju häält!“

„Kurat tast aru saab on see koer või part?“

Siis tuli teade, et part olevat ikka keskmise trepikoja viiendal korrusel.

„Õuukei, kobime siis sinna!“

Pärast mõningast koputamist tehti uks lahti ja vastu vaatas märja peaga proua.

„Tere, me tulime pardi järele!“

„Meil pole siin ühtegi parti!“

„Pidi vannis juba alates eilsest olema!“

„Ma tulin just vannist ja polnud seal mingit parti. Aga oodake ma lähen uurin, siin elab üsna mitu perekonda, äkki keegi teab.“

Telefoni teel pidas Jonase-nimelise noormehega läbirääkimisi viimase sõbranna, kes keelitas parti mulle üle andma. 

„Kurat küll! Nagu mingi pantvangidraama! Andku lind siia ja asi mutt!“

„Ta on nõus linnust loobuma kui viite ta kliinikusse ja sa näitad töötõendit!“

„Rahusta ta maha ja muidugi läheme kliinikust läbi, kuigi see on täiesti mõttetu ma arvan. Ja töötõendit mul pole! Mu nägu on mu töötõend!“

„Ma üritan talle selle selgeks teha.“

Mõne aja pärast linnupäästja koos pardiga tuli ja andis selle torisedes üle.

„Ta on väga haige ja viige ta nüüd kliinikusse. Kõht on tal täis, sest andsin talle korralikult makarone!“

„Mis tal siis viga oli teie arust?“

„Ta ei lenda ja üks jalg on ka katki!“

Kuigi esmane ülevaatus mingeid vigastusi ei tuvastanud, siis lubas siiski arsti juurest läbi minna. Ka Loomade Kiirabi Kliinikus mingit tervisehäda ei leitud. Part pidas siiski vajalikuks oma keha kergendada

„Ohh, tore, kõht käib vähemalt läbi. Minge laske ta nüüd vabaks!“, soovitas doktorineiu ja seda me ka tegime. Teate kohaselt olla noormehed koos pardiga trollile istunud „Magistraali“ peatuses. Selge pilt ja küllap nad ta siis sealtsamast kaasa haarasid.

„Lähme kammime selle pargi läbi, et poegi maha ei jäänud!“

Ei näinud me ühtegi parti ega ühtegi linnupoega. Ainult varesed, rotid ja teisedki linnud ajasid omi igapäevaseid asju.

„Siin pole vettki enam! Viime ta ikka Siili parditiiki. See tundub loogilisem ja äkki ta haarati ikkagi sealt kaasa? See siinsamas lähedal ka.“

„Kurat neid johmas tegelasi teab ja ju nad oleks läinud siis ikka juba sealt trolli peale!“, arvas Imre.

Tiigi juurde jõudes mu peos üsna vagusi sitsinud part ärkas justkui ellu ja hakkas end minekule sättima. Lasin ta ettevaatlikult vette ja läinud ta oligi. Ega linnu sisse näe, aga küll tal võis ikka hea meel olla! Meie kohtumist ja "pardirallit" jäi meenutama mõnukas „lärakas“ mu teksapükstel:

„On ikka tänamatu, aga ma olen sellega juba harjunud – loomakaitse hobi ongi tegelikult selline räpane. Küll valavad sind inimesed sitaga üle, siis jälle linnud-loomad. Tõsi, viimased teevad seda siiski haruharva! 😊