Kas ta sai ikka kindlalt autolt löögi? Täna võin väita, et sai ikka küll ja sellest annavad kinnitust kolju hulgimurrud. Autojuht paarutas mõistagi edasi. Kuidas seal nn Olerexi ringil on võimalik üldse kedagi alla ajada? Kiirused pole ju suured ja ka kitsetall tuterdab ringi aeglasemast aeglasemalt? Küllap sohver piidles kauni kaassõitja säärt või oli ninapidi Fuckbookis. Muudmoodi see vast võimalik poleks.
Täna on selge ka see, et kitselaps sai pihta juba mõned päevad tagasi ja rahvas tegi temaga koos selfie’sid. Jälle veider asi – sa pildistad end koos väikese verise ninaga kitsega ja siis lased rahumeeli jalga? Õujeee!
Ega väga tasu ka tõreleda, sest ma olen ju aastast aastasse korrutanud, et ärge looma- ja linnulapsi turkige kui neil just mingit viga küljes pole! Antud juhul oli, aga ega inimene pea ega oskagi seda tuvastada.
Kopli loomakliinikus sai kitsetall vajalikku esmaabi ja ööseks jäi ta loomaarst Kelli Lomperi elamisse. Eks ikka selleks, et abi oleks vajadusel käepärast võtta ja loomulikult peab kitsetalle nagu teisigi väikseid ilmakodanikke iga natukese aja tagant toitma. Ootused oli kõrged!
„Mulle tundus, et olen värskelt sünnitanud ja lapse saanud“, pajatas Kelli hommikul väsinuna. „Ta niimoodi karjus ja kutsus. Ma polnud varem kuulnudki, et kitsetall teeb täpselt samasugust häält nagu lapski. Oi-oi, täna öösel sai ikka pisaraid valatud!“
Vaene loom polnud seega juba kolm päeva süüa saanud ning sestap soolestikus oligi samasugune vaikus nagu kabelis. Suu oli rämedalt turses, aga Kellil õnnestus talle siiski väikestes kogustes piima sisse suruda. Neelamisega sai kitselaps läbi häda kuidagi hakkama, aga jantimist oli maa ja ilm ning suurem osa piimast lendas mööda elamist laiali.
„Aga miks ei pandud söögitorru sondi?“, küsib nüüd nii mõnigi teadlikum lugeja. Põhjused on lihtsad – nina oli puru ja läbi selle ei saanud. Kaelast söögitorru sisenemine eeldas aga narkoosi ja seda poleks nõrkenud loom üle elanud. Sama lugu oli ka kangema antibiootikumiga – see oleks rohusööja ilma pikema jututa teise ilma kupatanud. Vaatamata raskele peatraumale loomakese aju siiski funkas. Kelli sõnul ta korrigeeris seistes tasakaalu ja ei kukkunud pikali. Samuti teadis ta täpselt mis asi on piim ja kes on ta toitja.
Hommikul kitselapse seisund aga halvenes ning ta peake justkui paisus surudes ühe silma päris kinni. Oli selge, et teki sees tudisev loom vajas resoluutsemat lähenemist ning intensiivravi, mida vaid Loomade Kiirabi Kliinikust võib pealinnas saada. Röntgen on küll hää aparaat, aga kompuutertomograafi vastu ta ei saa ja selle tehnikaime väga kvaliteetne digipilt tõi esile puhta puruks oleva kolju. Edasine on juba teada .......
Kuigi viis arsti kinnitasid, et teha pole midagi, siis ikka on kahtlus hinges, sest arstid on ennegi eksinud ning imesid juhtub - aastaid koomas lamanud inimesed tulevad ju taas mõistusele. Enamasti siiski ei tule! Kelli oli ka kurvemast kurvem:
„Pean ma just täna ära sõitma? Oleksin veel vähemalt ühe öö temaga proovinud. Mul on nii kahju!“
"Ära põe! Jahimehed teavad rääkida, et pooled ema poolt hüljatud talledest koolevad maha. ja neil pole vigastusigi. Antud juhul on ju pea täitsa sodi!"
"Ma tean, aga paganama kurb on olla!"
Kahju ja kurb on minulgi ja valdab samasugune tunne ka teid. Praegu teeks hea meelega sada ja seened, aga enne ja pärast oppi on see rangelt keelatud. Õnneks olen ma juba mõne tunni pärast narkoosiuimas ega jaga ümbritsevast ööd ega mütsi. Sel nädalal ma rohkem loomi ei kaitse, sest meel on paganama mõru. See tegevus on täiesti mõttetu ja võimetus midagi muuta teeb kohe eriti abituks.
Taolisi tagasilööke on vast kõik inimesed tundnud, kes loomadega seotud ja teavad, et see läheb üle. Loodetavasti juba järgmisel nädalal rokin aga taas edasi, sest põhjust on ju tegelikult küllaga – enamus meie hoole alla sattunud loomadest-lindusest jäävad ju ellu ning paranevad täiega!
Kahju ja kurb on minulgi ja valdab samasugune tunne ka teid. Praegu teeks hea meelega sada ja seened, aga enne ja pärast oppi on see rangelt keelatud. Õnneks olen ma juba mõne tunni pärast narkoosiuimas ega jaga ümbritsevast ööd ega mütsi. Sel nädalal ma rohkem loomi ei kaitse, sest meel on paganama mõru. See tegevus on täiesti mõttetu ja võimetus midagi muuta teeb kohe eriti abituks.
Taolisi tagasilööke on vast kõik inimesed tundnud, kes loomadega seotud ja teavad, et see läheb üle. Loodetavasti juba järgmisel nädalal rokin aga taas edasi, sest põhjust on ju tegelikult küllaga – enamus meie hoole alla sattunud loomadest-lindusest jäävad ju ellu ning paranevad täiega!