"Võit!" Võit! Võit! Riigiprokuratuur kohustas ringkonnaprokuratuuri loomapiinaja tegevust uurima!"

Olen palju kirjutanud teemal "kaebeõigus või selle puudumine", sest asi on seda ka väärt. Täna kehtib Eestis laus debiilne olukord, kus kaebeõigus on loomapiinajal ehk "asja omanikul."

"Palun uurige minu tegevust ja pange mind vangi, sest peksin oma koera surnuks!"

Ainult niimoodi satuks täna loomapiinaja trellide taha kui ta endale kuuluva asja ehk looma katki teeb või ära lõhub ning politsei tegemata töö peale prokuratuurile kaebuse esitaks.


Idiootsus kuubis, aga mingid segased on selle välja mõelnud ning ka seadustesse raiunud! Loomulikult ükski loomapiinaja enda peale ei kaeba ja ametnikel on väga mugav selle paragrahvi taha peitu pugeda ja mitte oma tööd teha. Ka riigile on see parem, sest jõhkardite tegude uurimisele ning nende kinnipanemisele ja ülalpidamisele ei kulu sentigi! Jeee! karistamatu loomade-lindude retsimine võib jätkuda!

"Kus viga näed laita, seal tule ja aita!", ütleb rahvatarkus ja seda me pikki aastaid teha oleme ka üritanud. Paraku poliitikud ei taha nn loomaseaduste ja -määruste parandamisest suurt midagi kuulda - polevat prioriteet. Esmatähtsaks ei saa loomaküsimused üheski riigis mitte kunagi, sest TARK inimloom on piisavalt LOLL, et hakkama saada ja vajab pidevat abi. 

Ega prioriteetide muutmine pole ka loomakaitsjate eesmärk, aga ometigi näitab suhtumine loomadesse ja mitte ainult loomadesse vaid kõigisse abivajajatesse, iga ühiskonna vaimset taset. Muide, see pole minu välja mõeldud tarkusetera vaid sedapsi lausus Mahatama Gandhi juba eelmisel sajandil. Täna on eestlased paraku veel sellises arenguetapis, et isegi väärarenguga inimest vaadatakse tänaval võõrastusega ja temast püütakse kut marutõbisest rebasest kauge kaarega mööda saada. Nii mulle vähemalt tundub.

Eestimaa Loomakaitse Liit on võtnud oma südameasjaks see ebaõiglane ja terve mõistusevastane seadusepügal ära muuta ja sestap me muudkui kaebame ja kaebame nagu seadus ette näeb. Pollarid ei tee tööd, siis kaebame prokuratuuri. Kui meid seal ka pikalt saadetakse, siis juba riigiprokuratuuri. Kui pahatihti me ebaõnnestume ja ebaõiglus võidab, siis aastaid lühikese keti otsas näljaselt virelenud Bimboga läks teisiti. Ei hakka kogu eepost uuesti üles tähendama ja sellega saate tutvuda kui kahes viimases lauses esiletõstetud linkidel klõpsate.

Riigiprokuratuurist saabus mõned päevad tagasi ametlik vastus. Ei hakka teie päid mahuka juriidilise tekstiga vaevama ja toon välja vaid peamise:

"Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 213 lg 5 riigiprokurör MÄÄRAS:

RAHULDADA EESTIMAA LOOMAKAITSE LIIDU (ELL) ESITATUD KAEBUS, TÜHISTADA PÕHJA RINGKONNAPROKURATUURI 20.04.2017 KAEBUSE LÄBI VAATAMATA JÄTMISE MÄÄRUS JA KOHUSTADA RINGKONNAPROKURATUURI ELL 04.04.2017 KAEBUS SISULISELT LAHENDAMA."

Kõik on tore, aga asjal on üks konks ja nimelt on liit nüüd selle koera omanik! Sellepärast vast seda kaebeõigust tunnistatigi ning see, et koera piinati enne meie omanikuks saamist, ei omanud riigiprokuröri hinnangul tähtsust.

Eks siis nüüd ole näha kas ringkonnaprokuratuur hakkab asja uurima või mitte. Isegi kui nad midagi ei tee, siis nüüd saab liit kõhklemata kohtusse minna ja seda me raudpoltkindlalt ka teeme, sest selle neetud kaebeõiguse taha Bimbo asi enam seisma ei jää. Loomulikult võib tekkida vaidlus sisulise poole pealt ehk kas hinnatakse julmaks kohtlemiseks Bimbo näljutamist või mitte - aga see on juba tühiasi.

Igatahes on see esimene hea uudis Bimbo loo juures ja tundkem siis rõõmu ka pisikestest asjadest! Võit! Võit! Võit ja loodetavasti nüüd ikka ka uuritakse, sest Bimbo polnud selles elamises teps mitte esimene koer, kes ära päästeti! Loomulikult lõpliku võidu tagaks see kui loomapiinaja kohtus ka süüdi mõistetakse ja temalt loomapidamisõigus kasvõi viieks aastaks ära võetakse, aga nagu juba eelpool mainisin, siis tundkem rõõmu ka pisiasjadest, mida elu pakub!