Nädalavahetusel lubasin mööda Eestimaad ringi tuuseldada, et mitmetele-mitmetele väidetavalt väärkoheldud loomadele pilgu peale visata. Seda ma ka tegin, aga lubatud lood jäid paraku filmimata, sest väärkoheldud loomi, peale kahe koera, ma küll ei näinud.
Arvasin, et kõige hullem vaatepilt avaneb mulle Vändra valla, Kurgja külakese Kõrgekalda talus. See koht on ju lausa kurikuulus ja meediastki palju kordi läbi käinud seoses loomade väärkohtlemisega. Viimati kerkis selle talupidamise ja hobusekasvatuse teema esile siis kui Pärnu jõest leiti hiljuti Kersti Kännule kuuluv uppunud suksu.
Minu postkast sattus kirjadelaviini alla ja oma muret väljendasid isegi igati nimekad hobusekasvatajad. Saadeti ka justkui õudusfilmist pärit fotosid, millel kümned ja kümned korjused maas vedelesid.
„Mida kuradit? On need tõesti koolnud suksud või tapamaja jääk, mis penidele järamiseks toodud?“
Asi tundus hull ja ma lausa kibelesin Kõrgekaldale minema. Teada värk – oma silm on ju kunn ja olin end igati ettevalmistanud väga õõvastavaks vaatepildiks. Mida ma aga siis nägin?
Algatuseks kappas meile metsavaheteel vastu 7 suksut, kes olid igati paksukesed ja täies elujõus. Päris ligi nad meid ei lasknud, aga selge oli see, et nad said ringi kapata just seal kus tahtsid. Külarahva jutt põldudel kondavatest ja pahandust tegevatest suksudest näis tõele vastavat.
Veidi kaugemal karjamaal paistis suurem kari olema. Paraku „Eramaa“ silt keelas sinna minemast ja seadusi ning inimeste õigusi tuleb austada. Aga ülejäänud loomad on vaja ju ka üle vaadata, et ikka kindel olla.
„Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja järelikult on vaja suksudeni mööda teisi nö ametlikke kanaleid pidi jõuda“, ütlesin rooli kruttivale naiskale. „Läheme karjamaale tagant poolt ja vaatame kuidas seal siltidega lood on!“
Veidi kaugemal karjamaal paistis suurem kari olema. Paraku „Eramaa“ silt keelas sinna minemast ja seadusi ning inimeste õigusi tuleb austada. Aga ülejäänud loomad on vaja ju ka üle vaadata, et ikka kindel olla.
„Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja järelikult on vaja suksudeni mööda teisi nö ametlikke kanaleid pidi jõuda“, ütlesin rooli kruttivale naiskale. „Läheme karjamaale tagant poolt ja vaatame kuidas seal siltidega lood on!“
See on ka üks põhjus miks mul maastur on, sest pahatihti on vaja mööda põlde, mudasse uppuvaid lehmaradu või metsateid sõita. Karjamaa taga polnud ühtki sisenemist keelavat silti. Vähe sellest! Seal polnud isegi päris pikalt aedikut ees ja hoostel oli vaba voli minna kuhu iganes hing ihaldab.
„Väga hea, viskame siis pilgu peale ja seejärel räägime juba pererahvaga.“
Oma kogemusest võin rääkida, et alati on targem enne asi endale selgeks teha ja alles siis minna loomaomanikega kohtuma.
„Miks nii?“, küsite nüüd kindlasti.
„Väga hea, viskame siis pilgu peale ja seejärel räägime juba pererahvaga.“
Oma kogemusest võin rääkida, et alati on targem enne asi endale selgeks teha ja alles siis minna loomaomanikega kohtuma.
„Miks nii?“, küsite nüüd kindlasti.
Aga elu ise õpetab ja mul on olnud küll juhuseid kui haiged loomad enne visiiti ära peidetakse või sootuks maha lüüakse. Senini on meeles ühe õnnetu koera lugu. Ta oli ikka räigelt peksa saanud ja näljutatud. Leppisin omanikuga kokku, et paari päeva pärast saan ta arstile viia, aga tähtaja saabudes väitis peremees, et tal pole eluilmaski koera olnud ning ma näen luulusid. Vaene koer löödi ilmselt lihtsalt maha ja minust kui „seadusekuulekast loomakaitsjast“ polnud talle vähimatki abi.
Nende seadustega on üldse veider lugu kui asi puudutab loomi. Mingi mölakas võib oma peni näljutada ja peksta, kuigi seadus seda keelab. Siis tulevad mingid vennikesed ja filmivad vaese eluka üles ja annavad asjale ametliku käigu ning teavitavad meediatki. Mida lõpuks uurima hakatakse? Ei-ei, mitte loomapiinamist vaid ilma loata võõral maal viibimist ning meedias avaldatud fotode ilmumist ja „laimulugu“hakatakse ikka uurima.
Aga nagu juba öeldud, siis paragrahv on selline, et seda vääna nagu ise tahad ja kui loomapiinajad leiavad nõkse, mille taha varjuda, siis teevad seda loomakaitsjatki. Aga läheme selle Kõrgekalda hobujamaga edasi.
Aga nagu juba öeldud, siis paragrahv on selline, et seda vääna nagu ise tahad ja kui loomapiinajad leiavad nõkse, mille taha varjuda, siis teevad seda loomakaitsjatki. Aga läheme selle Kõrgekalda hobujamaga edasi.
Koplisse jalutades vaatas meile vastu ligi 19 hobust, kelle hulgas olid ka umbes nädalased varsad. Ja polnud neil häda ühti ning taaskord oli külajutt suurem kui asi väärt või selle võiks liigitada lausa juba pahatahtlikuks laimuks. Tõsi, osadel hobustel tuleb kapju värkida ning meie hinnangul ei ole mõistlik pidada ka mitut täkku ühes koplis, sest nad võivad madistama kukkuda. Üks suksu oli üsna kõhna, aga ta ei paistnud meile ka enam esimeses nooruses olevat. Vat tema esimesed jalad olid küll haiged, vasak lausa deformeerunud, aga ehk on asi seotud ealiste iseärasuste või hoopis väärarenguga ning perenaine kinkis lihtsalt talle elu, mitte ei saatnud kohe loojakarja?
Lisaks vajavad eesli-poni ristandid väikest Imaveroli pesu, kuid asi on väärkoheldud ja näljutatud loomadest ikka väga kaugel. Hobused üle vaadatud ja rahulikuma südamega autosse jõudes helistasime ka perenaisele:
„Tere Kersti, mina olen selline vennike nagu Heiki Valner ja helistan hobuste asjus. Kas mu nimi tuleb tuttav ette või pean ennast tutvustama?“
„Ei ole vaja tutvustada ja tegelikult ma arvasingi, et ühel päeval sa ühendust võtad! Mis siis nüüd jälle lahti on? Uppunud hobuse pärast sa mulle juba korraldasid.“
„Ole nüüd ja mina nüüd küll Pärnu Postimehesse lugu ei kirjutanud! Aga mis selle obesega siis ikkagi juhtus kui juba jutuks tuli? Kuidas ta jõkke sai?“
„Tere Kersti, mina olen selline vennike nagu Heiki Valner ja helistan hobuste asjus. Kas mu nimi tuleb tuttav ette või pean ennast tutvustama?“
„Ei ole vaja tutvustada ja tegelikult ma arvasingi, et ühel päeval sa ühendust võtad! Mis siis nüüd jälle lahti on? Uppunud hobuse pärast sa mulle juba korraldasid.“
„Ole nüüd ja mina nüüd küll Pärnu Postimehesse lugu ei kirjutanud! Aga mis selle obesega siis ikkagi juhtus kui juba jutuks tuli? Kuidas ta jõkke sai?“
„Olin selle mära juures mitmed ööd ja päevad, sest ta hakkas poegima. Öösel paadid vurasid mööda jõge ja püssipaugud muudkui käisid. Ilmselt pidasid mehed koprajahti ja see ajas hobuse närvi. Üritasin teda küll rahustada, aga poegimine oli väga-väga raske ning varss siiski suri. Öösel läksin magama, aga käisin teda vahepeal ikka kontrollimas ja kõik tundus korras olevat. Hommikul oli ta aga kadunud. Läksime kohe otsima, aga me otsisime maa pealt ja metsast. Jõe äärde ma ei taibanud minna.“
„Aga kuidas ta jõkke sai? Ma pole ise seal käinud. Kas seal on kõrge kallas?“
„Ma ei tea kuidas ta jõkke kukkus. Äkki libises ja murdis kaela. Ma tõesti ei tea.“
„Aga sa rääkisid, et jõe peal põmmutati. Äkki mehed lasid ta hoopis maha, sest nagu ma aru saan, siis sind siinkandis eriti just ei sallita?“
„Ega mind pole omaks võetud tõesti. Ma ju linnatüdruk, kes maale loomade pärast kolis ning eestlased ei taha tõesti võõraid omaks võtta. Lisaks mul on ka suured maatükid käes. Ligi viiskümmend hektarit ja ka see võib kadedaks kedagi teha, aga ma ei usu, et sellepärast keegi hobust tapma hakkaks!“
„Kuulihaavu siis polnud?“
„Ma pole hobust isegi näinud. Vald tegeles sellega, aga looma mulle enam ei näidatudki!“
„Miks sulle lehes sõna ei antud?“
„Aga keegi pole helistanudki. Mul oli telefon kogu aeg sees ja sina said mu ju ka kohe kätte!“
„See on ikka sigadus ja siis anna kohtusse. Muide, ajakirjanik peab negatiivse loo puhul ikka mitmeid kordi üritama ühendust saada ning ühest kõnest ei piisa väitmaks, et inimest polnud võimalik kätte saada!“
„Ahh, ei mina hakka kuskile kaebama. Ma tahan sellest kõigest eemale!“
„Ega mind pole omaks võetud tõesti. Ma ju linnatüdruk, kes maale loomade pärast kolis ning eestlased ei taha tõesti võõraid omaks võtta. Lisaks mul on ka suured maatükid käes. Ligi viiskümmend hektarit ja ka see võib kadedaks kedagi teha, aga ma ei usu, et sellepärast keegi hobust tapma hakkaks!“
„Kuulihaavu siis polnud?“
„Ma pole hobust isegi näinud. Vald tegeles sellega, aga looma mulle enam ei näidatudki!“
„Miks sulle lehes sõna ei antud?“
„Aga keegi pole helistanudki. Mul oli telefon kogu aeg sees ja sina said mu ju ka kohe kätte!“
„See on ikka sigadus ja siis anna kohtusse. Muide, ajakirjanik peab negatiivse loo puhul ikka mitmeid kordi üritama ühendust saada ning ühest kõnest ei piisa väitmaks, et inimest polnud võimalik kätte saada!“
„Ahh, ei mina hakka kuskile kaebama. Ma tahan sellest kõigest eemale!“
„Vaevalt, et nüüd kogu asi ka külarahva vimmas on. Kõige rohkem ajab inimesi vihaseks see, et su hobused külavahel ja põldude peal vabalt ringi kondavad ja kurja teevad!“
„Ega ma igale poole jõua tõesti korralikku aeda ümber panna, aga siin on ka kellegi kuri käsi mängus olnud. Tegime korraliku aia, aga see sõideti traktoriga maha, siis kui jalaoperatsioonil haiglas olin. Siis panin võrkaia, aga see lõigati ka tangidega läbi ......“
„Politseisse avalduse tegid? Ikkagi sinu vara tahtlik hävitamine?“
„Ei teinud, mul pole selline iseloom. Lisaks on ka kohalik konstaabel siinne poiss ja sel poleks mõtet! Varsti ehitame koos sõbraga, kes siin elab uue plastikust aia. Ta käib Soomes tööl ja kui tagasi tuleb, siis hakkame kohe pihta. Eks siis ole näha, kas see jäetakse püsti või mitte.“
„Aga su ümber on olnud üsna palju kära ju varemgi?“
„Eks siin ole tõesti raskemaid aegu olnud, aga paljud meedias ilmunud lood olid ikka väga üle paisutatud!“
„Ega ma igale poole jõua tõesti korralikku aeda ümber panna, aga siin on ka kellegi kuri käsi mängus olnud. Tegime korraliku aia, aga see sõideti traktoriga maha, siis kui jalaoperatsioonil haiglas olin. Siis panin võrkaia, aga see lõigati ka tangidega läbi ......“
„Politseisse avalduse tegid? Ikkagi sinu vara tahtlik hävitamine?“
„Ei teinud, mul pole selline iseloom. Lisaks on ka kohalik konstaabel siinne poiss ja sel poleks mõtet! Varsti ehitame koos sõbraga, kes siin elab uue plastikust aia. Ta käib Soomes tööl ja kui tagasi tuleb, siis hakkame kohe pihta. Eks siis ole näha, kas see jäetakse püsti või mitte.“
„Aga su ümber on olnud üsna palju kära ju varemgi?“
„Eks siin ole tõesti raskemaid aegu olnud, aga paljud meedias ilmunud lood olid ikka väga üle paisutatud!“
„Mis lugu nende korjuste ja kondihunnikuga oli, millest mulle fotod saadeti?“
„Need polnud ju surnud hobused vaid tapamaja jäägid, mida salaja pildistamas käidi. Siis puhuti asi suureks. Ma olen nii väsinud nende võõraste inimeste tolknemisest siin enda maa peal. Lõputud kaebamised ning Veterinaar- ja Toiduamet käib pea igakuiselt mind kontrollimas! Võõraste peletamiseks mul koerad ongi!“
„Need polnud ju surnud hobused vaid tapamaja jäägid, mida salaja pildistamas käidi. Siis puhuti asi suureks. Ma olen nii väsinud nende võõraste inimeste tolknemisest siin enda maa peal. Lõputud kaebamised ning Veterinaar- ja Toiduamet käib pea igakuiselt mind kontrollimas! Võõraste peletamiseks mul koerad ongi!“
„Palju neid on?“
„Kümme, aga need pole enam puhtatõulised. Ma varem kasvatasin ja sain näitustelt ikka väga häid tulemusi. See tegi ka mõnedel teistel kasvatajatel hinge täis. Eestlasel on kade iseloom!“
„See on küll sulaselge tõsi, aga palju sul hobuseid on?“
„Koos pisikestega veidi üle paarikümne.“
"Aga tõupuhtaid?“
„Viis mära on puhtatõulised.“
„Aga miks sa vastu pole hakanud kui paljud süüdistused puhas jama on?“
„Mul ei ole selline iseloom.“
„See on ikka jama ja sellega ei tohiks leppida. Kutsu kaamerad kohale ja näita, et sul pole midagi häbeneda ja loomad on terved."
„Kümme, aga need pole enam puhtatõulised. Ma varem kasvatasin ja sain näitustelt ikka väga häid tulemusi. See tegi ka mõnedel teistel kasvatajatel hinge täis. Eestlasel on kade iseloom!“
„See on küll sulaselge tõsi, aga palju sul hobuseid on?“
„Koos pisikestega veidi üle paarikümne.“
"Aga tõupuhtaid?“
„Viis mära on puhtatõulised.“
„Aga miks sa vastu pole hakanud kui paljud süüdistused puhas jama on?“
„Mul ei ole selline iseloom.“
„See on ikka jama ja sellega ei tohiks leppida. Kutsu kaamerad kohale ja näita, et sul pole midagi häbeneda ja loomad on terved."
"Sellised lood ei müü ja eesti ajakirjandus tahab alati midagi halba näidata.“
„Aga las mina teen loo! Ma ei otsi verd, sitta ja soolikaid ega mõtle pealkirju välju, et rohkem klikke saada! Ausus eelkõige ja loomulikult läheb mulle korda loomade heaolu. Kui asjad on pees, siis nii ma ka ütlen, kui pole, siis pole ja ma ei hakka probleemi pastakast välja imema!“
„Las ma toibun sellest viimasest artiklist. Ma praegu ei suuda ega taha uut jama tekitada.“
„Igatahes ma lasen sul suu puhtaks rääkida. Mulle meedia seda võimalust ei andnud ja tegi minust „naisepeksja“ ja naisest „ilmsüüta ohvri“. Sul on aga võimalus olemas ja kasuta seda, ma tulen kaameraga kohale ja kõik on aus.“
„Ma jälgisin jah kuidas sind täiega risti löödi, aga ma tõesti praegu ei taha. Ma pole selleks lihtsalt valmis!“
„Ei hakka sulle peale käima, aga lepime kokku, et kui omadega valmis oled, siis helistad mulle ja teeme korraliku loo loomasaatesse.“
„Kokku lepitud ja ma tegelikult tahangi, et sa mu loomi näeksid.“
„Ma olen neid juba tegelikult näinud!“
„Las ma toibun sellest viimasest artiklist. Ma praegu ei suuda ega taha uut jama tekitada.“
„Igatahes ma lasen sul suu puhtaks rääkida. Mulle meedia seda võimalust ei andnud ja tegi minust „naisepeksja“ ja naisest „ilmsüüta ohvri“. Sul on aga võimalus olemas ja kasuta seda, ma tulen kaameraga kohale ja kõik on aus.“
„Ma jälgisin jah kuidas sind täiega risti löödi, aga ma tõesti praegu ei taha. Ma pole selleks lihtsalt valmis!“
„Ei hakka sulle peale käima, aga lepime kokku, et kui omadega valmis oled, siis helistad mulle ja teeme korraliku loo loomasaatesse.“
„Kokku lepitud ja ma tegelikult tahangi, et sa mu loomi näeksid.“
„Ma olen neid juba tegelikult näinud!“
Me rääkisime Kerstiga täpselt 34 minutit ja 11 sekundit ning kogu kahekõnet edasi tuua pole antud juhul võimalik. Laias laastus aga see jutuajamine nii kulges ja küllap olete selle kokkuvõttega rahul. Ma pole loomaarst ega hobulausuja ja sestap võtan alati mõne inimese kaasa, kes antud liigi kohta matsu jagab. Sedapuhku oli mind nõustamas Britt Võsujalg, kes elab Kõrgekaldale suhteliselt lähedal ja ka ise hobuseid omab. Tänud Britt, et viitsisid oma vaba päeva tuksi keerata ja mulle appi tulid.
Kindlalt ei jää mõned lugejad selle kirjatükiga rahule, sest lootsid Kersti Kännu ristilöömist. Paraku ma seda teha ei saa, sest ma ei näinud midagi taolist, millepärast kisa taevani tõsta. Oleks lood tõesti väga halvasti olnud, siis oleksin ma sellest ka kirjutanud ja selles võite nüüd küll raudpoltkindlad olla.
Loomulikult oli seal puudusi, mille kallal vinguda saaks, aga suurt kisa need minu arust ei vääri. Ja üleüldse, kellel meist on nii ideaalne majapidamine, et sealt ühtki puudust ei leia. Alati leiab kui tahta, aga vat mina ei taha luubiga ringi tuiata ja niisama inimeste ajusid kottida. Loodetavasti Kersti mu sõna ikka niipalju usaldab, et kutsub mind kaameraga külla kui on viimasest „peksust“ taastunud ja ehk juba sügisel saate siis ka ise oma ihusilmaga Kõrgekalda suksusid ja koeri näha. Seniks aga leppige sellega ja andke mulle andeks, et loodetud-kardetud skandaali ei tulnud.
Kindlalt ei jää mõned lugejad selle kirjatükiga rahule, sest lootsid Kersti Kännu ristilöömist. Paraku ma seda teha ei saa, sest ma ei näinud midagi taolist, millepärast kisa taevani tõsta. Oleks lood tõesti väga halvasti olnud, siis oleksin ma sellest ka kirjutanud ja selles võite nüüd küll raudpoltkindlad olla.
Loomulikult oli seal puudusi, mille kallal vinguda saaks, aga suurt kisa need minu arust ei vääri. Ja üleüldse, kellel meist on nii ideaalne majapidamine, et sealt ühtki puudust ei leia. Alati leiab kui tahta, aga vat mina ei taha luubiga ringi tuiata ja niisama inimeste ajusid kottida. Loodetavasti Kersti mu sõna ikka niipalju usaldab, et kutsub mind kaameraga külla kui on viimasest „peksust“ taastunud ja ehk juba sügisel saate siis ka ise oma ihusilmaga Kõrgekalda suksusid ja koeri näha. Seniks aga leppige sellega ja andke mulle andeks, et loodetud-kardetud skandaali ei tulnud.
