„Aga miks te ei sekku?“
„Nalja teete või? See hull tuleb ja paneb majale tule otsa! Kõik kardavad teda!“
Sama kinnitasid ka vallasaksad:
„Nalja teete või? See hull tuleb ja paneb majale tule otsa! Kõik kardavad teda!“
Sama kinnitasid ka vallasaksad:
„Oi, sellest naisest on ainult peavalu! Ta ikka korraldab!“
Kolm aastat tagasi sinna külla kolinud naine näeb asju ise aga hoopis teises valguses:
„Mind pole omaks võetud ja kiusatakse taga sellepärast, et olen venelane. Ma pean ikka minema Vene saatkonda ja president Putinile kaebama kuidas Eestis venelasi koheldakse! Siis nad alles näevad!“
Kolm aastat tagasi sinna külla kolinud naine näeb asju ise aga hoopis teises valguses:
„Mind pole omaks võetud ja kiusatakse taga sellepärast, et olen venelane. Ma pean ikka minema Vene saatkonda ja president Putinile kaebama kuidas Eestis venelasi koheldakse! Siis nad alles näevad!“
„Kao minema vana lits! Ma võin oma koera ära ka tappa kui tahan ja see pole sinusuguse libu asi!“
Hulludega on raske ja eriti veel sellistega, kes su elamisele tule otsa võivad pista. Nüüd hüppan korra oma lapsepõlve ja ka meie külaveerel elas üks „veidi sassis“ härra, kes alalõpmata lõket tahtis teha. Mäletan üht hilisõhtut kui Hiie-Mihkel taas meie õuele, tikud peos tuli:
„Teeme lõket Vainu-Kustas?“
„Ahh, ole nüüd Mihkel, ei hakka öösel jändama ja teeme parem homme“, püüdis vanaisa püromaani rahustada. Vanaema piilus kardina vahelt ja oli väga-väga hirmul:
„Läheks ta vaid rahus minema ja tuld räästa alla ei paneks. Meil on ju laastukatus ja see läheb põlema nagu säraküünal!“
Hiie-Mihkel jätkas aga veendunult:
„Ärge jamage Vainu talurahvas. Täna on ju Jaanilaupäev. Teeme korraliku lõkke!“
Vanaisa võttis Mihklil käevarrest ja hakkas rahulikult "jaanitulelist" aiast välja juhatama:
„Ei ole täna mingid Jaanid hea Mihkel! August on juba käes! Järgmisel aastal teeme korraliku lõkke ja vägeva peo! Ole nüüd hea mees ja mine oma koju.“
Umbes tunnike võis küll minna kui vanaisa lõpuks tuppa tuli:
„Mis sa lolliga ikka teed? Temaga tuleb rääkida ju vaikselt ja rahulikult nagu lapsega, et asjad käest ei läheks. Mihkel on suur ja tugev nagu härg! Minust talle vastast pole, aga seekord jäi vist tare ikka püsti!“
Ja sellises hirmus siis seitsmekümnendatel ühes Eesti külas elatigi. Nüüd on aastakümned möödunud ja riigivõim muutunud, aga sarnane hirm on jäänud. Ohtlikud tüübid tuleks ju isoleerida? Sellega paraku väga enam tegelda ei osata või ei taheta. Eks see ole ka raske, sest need „sotud“ on ju väga veenvad ning võivad tundide kaupa puhuda luiskelugusid sellest kuidas neid ahistatakse ja piinatakse!
„Ahh, ole nüüd Mihkel, ei hakka öösel jändama ja teeme parem homme“, püüdis vanaisa püromaani rahustada. Vanaema piilus kardina vahelt ja oli väga-väga hirmul:
„Läheks ta vaid rahus minema ja tuld räästa alla ei paneks. Meil on ju laastukatus ja see läheb põlema nagu säraküünal!“
Hiie-Mihkel jätkas aga veendunult:
„Ärge jamage Vainu talurahvas. Täna on ju Jaanilaupäev. Teeme korraliku lõkke!“
Vanaisa võttis Mihklil käevarrest ja hakkas rahulikult "jaanitulelist" aiast välja juhatama:
„Ei ole täna mingid Jaanid hea Mihkel! August on juba käes! Järgmisel aastal teeme korraliku lõkke ja vägeva peo! Ole nüüd hea mees ja mine oma koju.“
Umbes tunnike võis küll minna kui vanaisa lõpuks tuppa tuli:
„Mis sa lolliga ikka teed? Temaga tuleb rääkida ju vaikselt ja rahulikult nagu lapsega, et asjad käest ei läheks. Mihkel on suur ja tugev nagu härg! Minust talle vastast pole, aga seekord jäi vist tare ikka püsti!“
Ja sellises hirmus siis seitsmekümnendatel ühes Eesti külas elatigi. Nüüd on aastakümned möödunud ja riigivõim muutunud, aga sarnane hirm on jäänud. Ohtlikud tüübid tuleks ju isoleerida? Sellega paraku väga enam tegelda ei osata või ei taheta. Eks see ole ka raske, sest need „sotud“ on ju väga veenvad ning võivad tundide kaupa puhuda luiskelugusid sellest kuidas neid ahistatakse ja piinatakse!
Algselt oli proua väga koostööaldis ja kurtis oma kurba saatust:
„Kõik kiusavad mind! Pangajuhid nihverdasid selle territooriumi salaja endale ja proovivad minust lahti saada. Nad tapavad vaeseid kasse ja tahtsid mind koos hoonetega maha põletada, aga jäin imekombel ellu! Nad saatsid isegi maffia ja killerid mind tapma“
„Aga miks te politseisse ei pöördu?“
„Politsei on ära ostetud ja omavalitsuse kaabakad ka! Te peate mul aitama tõde päevavalgele tuua. Ma kaeban nad kõik kohtusse!“
Asi lõppes nii, et kohtusse kaebas ta hoopis Loomakaitse Liidu, sest proua nõudis omi kasse tagasi, kes olevat justkui meie poolt varastatud. Enne pöördus ta aga ka politsei poole:
Õnneks politsei seda jama uurima ei hakanud. Polnud ka põhjust, sest territooriumil oli tol päeval tunnistajatena kohal oma paarkümmend asjapulka nii vallast, politseist, VTA-st kui loomakaitsest.
Kohus oli küll sunnitud proua Stepanova kaebust menetlema, aga kasse ta ikkagi tagasi ei saanud. Olgu mainitud, et kassipiinamiste ja valekaebuste eest proua mingit karistust ei saanud ning võib rahumeeli edasi toimetada.
Proua Zoja Urjokina sõda aga alles kogub tuure. Kõige suuremaks pinnuks ta silmis on noor üleaedne, kes hiljuti naabertalu ostis ja seda nüüd üles putitab.
"See segane ei lase mul isegi lõket teha – kohe kutsub tuletõrje kohale! Lisaks pani ta ka oma aia minu maale ja seda kätte saada vast enam ei õnnestugi!", on noormees mures.
„Te tahate mu kallist tõukoera endale ilma rahata saada vaesed närakad? Ei saa, ma maksin ta eest viissada eurot. Ja see naabrimees veel kahetseb, et minu peale kaebas – püüdku ainult grillima hakata või lõket teha! Ma kohe kutsun politsei ja päästjad kohale!“Järgmisel päeval helistab mulle proua Urjokina tütar Leena:
„Miks te mu ema kiusate?“
„Keegi ei kiusa vaid me reageerisime kaebusele, milles väideti, et koera väärkoheldakse.“
„See naabrimees valetab!“
„Kaebus ei tulnud naabrimehelt!“
„Aaa, aga külarahvas ka valetab ja nad tegelikult kiusavad meie ema alates tema sinna kolimisest!“
„Kaebus ei tulnud ka külaelanikelt vaid sealkandis olnud politseinikult.“
„Ei olnud ju, sest kett on tõesti lühike ja kuuti saab koer ainult tagurpidi sisse minnes ja ka siis jääb pea välja!“
„Uut kuuti juba ehitatakse, aga see on küll vale, et ema koera peksab! Ta tegelikult väga armastab seda looma!“
„Aga kuidas te seda seletate, et ta lõi koera minu kolleegi nähes kausiga vastu pead. See on fakt ja selle kohta me esitasime politseisse ka kaebuse!“
„No ma ei tea, see külarahvas on lihtsalt mu ema viimase piirini viinud. Tal on närvid täiesti läbi!“
„Sellega ma olen nõus ja temaga polnud võimalik isegi rahulikult rääkida.“
„Jah, ega meiegi saa temaga pahatihti räägitud!“
Eluke läks aga omasoodu ja proua Urjokina viha oma naabrimehe vastu aina kasvas, kuniks eelmisel nädalal ta viimasele lausa kätega kallale läks. Tütred nägid kõike väidetavalt pealt, aga hullem šokk ootas neid veel ees – proua pani endale nööri kaela ........
Arstid andsid prouale esmaabi ja täna on ta vastavate tohtrite hoole all. Tütred on aga kogu ilma peale nüüd vihased:
„Naaber, külarahvas ja loomakaitse viis meie ema nii kaugele! Teie oletegi süüdi!“
„Te saate ju ise ka aru, et teie emal on vaimse tervisega probleeme! Ta on endale ja teistele ohtlik, aga meie asi on seista eelkõige koera heaolu eest.“
„Koer jääb siia ja mina vastutan ta eest!“
„Aga te ei elagi ju seal ja koer jääb ikka ema meelevalda!“
„See pole enam teie asi ja koer jääb siia! Jätke meid rahule!“
Politsei alustas menetlust ja kausiga koerale pähe tagumine toob kaasa vähemalt rahatrahvi:
Teie 05.05.2017 avalduse alusel, et 04.05.2017 õhtul Eestimaa Loomakaitse Liidu Läänemaa piirkonna juhi Kaija Paalbergi poolt kontrollides Läänemaal Lääne-Nigula vallas Kirimäe külas Rebase talus koera heaolu, mille käigus koeraomanik Zoja Urjokina lõi koera kausiga vastu pead, millega pani toime looma suhtes lubamatu teo.
Antud fakti kohta on 12.05.2017 alustatud LoKS § 66 prim 2 lg1 tunnustel väärteomenetlust väärteoasjas nr 257017000761.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)“
Loomakaitse Liidu käed jäävad lühikeseks ja seaduslikult me seda valget koera aidata ei saa. Äkki saaks seda teha kasvataja, kes prouale kunagi kutsika müüs ja lepingus on säte, et väärkohtlemise puhul on tal õigus loom tagasi nõuda. Esmalt peaks muidugi kindlaks tegema, mis tõugu see koer üleüldse on? Äkki šveitsi lambakoer, aga tal on ju husky pilk? Mingi laikalaadne? Tont seda teab ja andke nõu, siis saame vähemalt kasvatajat otsima hakata.
Mida aga Kirimäe külarahvale soovitada? Varsti on proua kodus ja action ning jant jätkub endise hooga. Sestap kindlustage oma majad, võtke pangalaen ja paigaldage ultrasuperluks tulekahjukustutussüsteemid. Läänemaa päästekomando võiks aga ühe masina lausa proua Urjakina naabri hoovi peale jätta, sest valekaebusi tulekahju kohta hakkab vast tulema isegi siis kui noorsand talvel ahju kavatseb kütta. Kes need kulud kinni taob? Ilmselt mitte tagakiusatud provva ja see on siin riigis vast juba raudpoltkindel!
