„Eks ma oleks ilma nendeta ikka väga hädas olnud. Praegu suvel pole lugu, aga detsembris veavad nad mu tasakaaluliikurit kui lastele kinke viin ja aku tühjaks saab!“, sõnas Keila-Joa ja Karjaküla vahel elutsev Ants. „Ja-jaa, mina olengi tegelikult õige Jõuluvana, aga ma pole seda väga reklaaminud, lapsed muidugist teavad tõde!“
„Aga kes see tüüp seal Soomes, Rovaniemi lähistel Joulupukin pajakylas siis toimetab?“
„Ahh see on üks edev isehakanu! Tegelikult laskis vennike ühest Venemaa vanglast jalga ja põgenes Soome. Seal õppis keele ära, kasvatas habeme ette, et ära ei tuntaks ja võttis kohaliku Lapimaa eide oma kaasaks.“
„Aga ta näeb ikka täitsa päris välja ju – selline tore ja matsakas?“
„Ega ta ongi täitsa tore mees, aga paksuks läks kilpnäärme alatalituse tõttu. Lihtne ja loogiline! Lisaks on ta paras viinanina ka!“
„Mis su koerte nimed on?“
„Muidu on neil uhked nimed, aga mina kutsun neid Dzakuks ja Mutaks. Nii on palju kodusem! Valge Dzaku saab sügisel neljaseks, Muta on kuuene.“
„Aga nad on sul kenasti toidetud ja väga heas vormis!“
„Ja-jaa, ma hoian nende toidusedelil ikka silma peal. Muide nad on veganid! Muta küll väheke pirtsutab, aga Jacksoni lemmikroog on kurgi-kapsa-arbuusi salat viinamarjadega! Oi Jummel, seda võib ta süüa kilode viisi! Kui sa vaid näeks!“
„Ha-ha-haa ja sa tahad öelda, et nad veavad su tasakaaluliikurit. Kuhu sa kingid paned?“
„Ho-ho-hoo, sa uskmatu! Kas sa tõesti usud muinaslugu põhjapõtradest, kes mingit saanilogu veavad ja sinna mahuvad kõik-kõik kingitused ära? Õujeee, vat see on ikka loogiline küll! Ma ütlesin, et mina olen Jõuluvana ning koos Muta ja Dzakuga meie viimegi kingitused kohale. Nänn on ühes hiiglama pirakamas kotis, mille vanamoor mulle oma kätega õmbles! Aga Heiks, ole meheks, ära seda juttu väga levita, sest mulle ei meeldi tähelepanu ja las see Soome kehkenpüks eputab edasi! Nii on mulle parem ja rahulikum!“
Ai kurja sõbrad! Nüüd läks natuke (rõhk sõnal natuke!) lappama ja grafomaania lõi taas välja. Vat kui oluline on ikka arsti määratud rohtusid õigel ajal võtta! Aga nüüd on tabletid sees ja sestap jätkan heietamist veidi tõsisemas toonis. Ega eelmine jutt nüüd täislora ka polnud, sest vähemalt kutsude nimed, vanused ja elukoht olid täiesti õiged!
Ai kurja sõbrad! Nüüd läks natuke (rõhk sõnal natuke!) lappama ja grafomaania lõi taas välja. Vat kui oluline on ikka arsti määratud rohtusid õigel ajal võtta! Aga nüüd on tabletid sees ja sestap jätkan heietamist veidi tõsisemas toonis. Ega eelmine jutt nüüd täislora ka polnud, sest vähemalt kutsude nimed, vanused ja elukoht olid täiesti õiged!
Eile tegin Facebooki kuulutuse kui mulle anti teada kahest Laulasmaal kondavast koerast. Miks just feissarisse? Aga sellepärast, et seal toimib asi paremini ja sõnumit levitatakse palju rohkem kui blogipostitust. Nii on mu kogemus näidanud ja asi on ilmselt inimlooma loomuses – kui visata kogu tekst koos piltidega näkku, siis loetakse. Kui annad aga järada vaid blogilingi, siis paljud ei viitsi süveneda ja sinna lugema kobida. Hää kui edasigi saadavad. Seetõttu ma sellist taktikat kasutangi, sest põhieesmärk on ju eksinud hinged koju aidata, mitte blogilugejate liikmeskonda suurenda. Eilne appihüüe oli aga järgmine:
„Laulasmaalt leiti kaks eksinud koera! Minu käest saab omanik kätte!“
Need videos nähtavad kaks koera jäid Laulasmaa rahvale silma juba paar nädalat tagasi.
„Küllap pääsesid lahti ja lähevad varsti koju tagasi!“, mõtlesid nii mõnedki kohalikud inimesed. Aga võta näpust – koeri nähti ikka ja jälle küla vahel ning metsas ringi tuuseldamas, aga kätte nad ennast ei andnud. Täna sõitis Christeen-Marie koju ja ennäe imet – juba tuttavaks saanud koerad istusid maantee pervel nagu hääletajad, maha murtud jänes nende ees.
Nii kui noor naine auto ukse avas, vupsas valge iludus koheselt masinasse. „Sakslane oli algselt umbuskne, aga lõpuks oli masinas temagi. Mida nüüd nendega peale hakata, oli Christeen-Marie esimene mõte? Loomulikult on vaja varjupaika helistada ja teada anda. Viljandi maantee varjupaigas toru ei võetud. Paljassaare oma aga keeldus viisakalt, sest nad väljaspoolt linna loomi vastu ei võta. Nii noor neiu mulle helistaski:
„Mida ma nendega teen? Tundub, et saksa lambakoeral on miskit viga – ta lonkab ja suu juurest oleks ka justkui katki!“
„Aga vii nad kliinikusse ja siis las kõllavad mulle ning ma annan nõusoleku ravi tasumise osas. Kõigepealt kontrolligu aga kiipe! Ma tulen ise ka kohale!“
Loomade kiirabi kliinikusse jõudes võtsid mind koerad ülihästi vastu ja nad on tõesti ülisõbralikud:
„Tohohh! Te oleksite nagu mu enda koerad!“
Need videos nähtavad kaks koera jäid Laulasmaa rahvale silma juba paar nädalat tagasi.
„Küllap pääsesid lahti ja lähevad varsti koju tagasi!“, mõtlesid nii mõnedki kohalikud inimesed. Aga võta näpust – koeri nähti ikka ja jälle küla vahel ning metsas ringi tuuseldamas, aga kätte nad ennast ei andnud. Täna sõitis Christeen-Marie koju ja ennäe imet – juba tuttavaks saanud koerad istusid maantee pervel nagu hääletajad, maha murtud jänes nende ees.
Nii kui noor naine auto ukse avas, vupsas valge iludus koheselt masinasse. „Sakslane oli algselt umbuskne, aga lõpuks oli masinas temagi. Mida nüüd nendega peale hakata, oli Christeen-Marie esimene mõte? Loomulikult on vaja varjupaika helistada ja teada anda. Viljandi maantee varjupaigas toru ei võetud. Paljassaare oma aga keeldus viisakalt, sest nad väljaspoolt linna loomi vastu ei võta. Nii noor neiu mulle helistaski:
„Mida ma nendega teen? Tundub, et saksa lambakoeral on miskit viga – ta lonkab ja suu juurest oleks ka justkui katki!“
„Aga vii nad kliinikusse ja siis las kõllavad mulle ning ma annan nõusoleku ravi tasumise osas. Kõigepealt kontrolligu aga kiipe! Ma tulen ise ka kohale!“
Loomade kiirabi kliinikusse jõudes võtsid mind koerad ülihästi vastu ja nad on tõesti ülisõbralikud:
„Tohohh! Te oleksite nagu mu enda koerad!“
Õnneks mingeid vigastusi koertel polnud. Šveitsi lambakoeral oli ka kiip ning registri kohaselt peaks kutsa kuuluma Monika Laneman'ile. Paraku on naine oma elukohaks märkinud Monaco ja tegemist võib olla ka pelgalt kasvatajaga. No igatahes ta mulle veel vastanud pole. Kiibist ja registrist on aga palju abi ja tänu sellele tean ka valge iluduse nime - BORN TO WIN WHITE YACKSON, sündinud 24.09.2013. Teise kutsa kohta andmed puuduvad, aga kasvataja tegemisi netis jälgides, tundub, et tegemist võibolla mitte „sakslase“ vaid hoopsi „belglasega!“
Ja nüüd ma ei teagi mida edasi teha. Kutsad tunnevad ennast koduselt ja viskasid jalge ette magama ning aitavad seda kuulutust kirjutada. Küllap nad on ka väsinud sellest metsaelust.
Ometigi ei ole nad teps mitte rahul, sest vähemalt SLK on välisukse juures iga kord kui püsti kargan ja kasvõi kööki lähen. See on ka loomulik – koerad tahavad koju, oma päriskoju ja pärisinimeste juurde. Sestap loodan jagajate abile ning aitame need vahvad seiklejad võimalikult ruttu oma pere juurde tagasi. Omanikule teadmiseks, et võin nad veel täna sinu juurde ise ära tuua, aga juhul kui sa kaugel elad, siis kütusekulu jääb mõistagi sinu kanda.
Minu kontakt: 50 19 636 , heiki@loomakaitse.eu
Mina tänan! Eriti suured tänud mõistagi Christeen-Marie Käsnapuule, kes viitsis koertega jantida ja nad isegi linna arstile tuua.
Nagu juba eelpool mainitud, siis Loomade Kiirabikliinikus mingit ihuhäda kutsadel ei leitud.
„Ega te miskit suurt ei teinud ju nendega, ainult kontrollisite kiipe ja vaatasite üle?“, küsisin kliiniku adminnilt. „Aga siis te ei taha ju raha ka? Eks ole? Vaata või mind – vaene kirikurott, lõhkistes dressipükstes ja kaks päeva söömata pealekauba! Ise lugesid ju ka lehest, et pärast kohtujama jäin ilma tööst, naisest ja kodust ning elan varjupaiga koerakuudis ning söön penide krõbuskeid! Sa ei saa ju sellise luuseri käest raha küsida?“
„Ei küsi-ei küsi sa vana juut! Võta oma koerad ning edu peremehe otsingutel!“
Ja nüüd ma ei teagi mida edasi teha. Kutsad tunnevad ennast koduselt ja viskasid jalge ette magama ning aitavad seda kuulutust kirjutada. Küllap nad on ka väsinud sellest metsaelust.
Ometigi ei ole nad teps mitte rahul, sest vähemalt SLK on välisukse juures iga kord kui püsti kargan ja kasvõi kööki lähen. See on ka loomulik – koerad tahavad koju, oma päriskoju ja pärisinimeste juurde. Sestap loodan jagajate abile ning aitame need vahvad seiklejad võimalikult ruttu oma pere juurde tagasi. Omanikule teadmiseks, et võin nad veel täna sinu juurde ise ära tuua, aga juhul kui sa kaugel elad, siis kütusekulu jääb mõistagi sinu kanda.
Minu kontakt: 50 19 636 , heiki@loomakaitse.eu
Mina tänan! Eriti suured tänud mõistagi Christeen-Marie Käsnapuule, kes viitsis koertega jantida ja nad isegi linna arstile tuua.
Nagu juba eelpool mainitud, siis Loomade Kiirabikliinikus mingit ihuhäda kutsadel ei leitud.
„Ega te miskit suurt ei teinud ju nendega, ainult kontrollisite kiipe ja vaatasite üle?“, küsisin kliiniku adminnilt. „Aga siis te ei taha ju raha ka? Eks ole? Vaata või mind – vaene kirikurott, lõhkistes dressipükstes ja kaks päeva söömata pealekauba! Ise lugesid ju ka lehest, et pärast kohtujama jäin ilma tööst, naisest ja kodust ning elan varjupaiga koerakuudis ning söön penide krõbuskeid! Sa ei saa ju sellise luuseri käest raha küsida?“
„Ei küsi-ei küsi sa vana juut! Võta oma koerad ning edu peremehe otsingutel!“
Kliinikust väljudes oli selge, et rihma otsas need kutsud suurt kõndima pole harjunud, sest kukkusid koheselt tirima. Autosõit oli neile aga tuttav, sest masinasse hüppasid nad väga meelsasti ja viskasid kohe küliti. Pealinna liikluskeeris neis hirmu esile ei kutsunud.
„Selge pilt! Peremees on neid autoga sõidutanud küll ja küll!“
Mu madalasse tarekesse jõudes selgus, et muidu igati julged ja sõbralikud koerad kardavad treppi ega taha sellest üles tulla. Neid pidi lausa tirima ja julgustama. Jälle selge pilt – ilmselt elavad nad õues või ühekorruselises majas ja teisele korrusele pole neil elu sees asja olnud.
„Selge pilt! Peremees on neid autoga sõidutanud küll ja küll!“
Mu madalasse tarekesse jõudes selgus, et muidu igati julged ja sõbralikud koerad kardavad treppi ega taha sellest üles tulla. Neid pidi lausa tirima ja julgustama. Jälle selge pilt – ilmselt elavad nad õues või ühekorruselises majas ja teisele korrusele pole neil elu sees asja olnud.
Toas viskasid neljajalgsed tegelased pärast väikest uudistamist kohe pikali ja lasid silma looja. Ilmselt olid oma seiklusest siis nii väsinud. Süüa-juua nad eriti ei tahtnud, aga sõpruse eesmärgil pakutud viinerid läksid kolinal alla.
Vanem sakslane on veidi taltsama ja ujedama iseloomuga ning hoidis veidike omaette. Šveitslane seevastu on hirmus armukade ja tahab kogu tähelepanu endale – nii kui läksin vanemat kutsat silitama, oli teine kohe platsis ja lausa trügis jõuga vahele, et kõik hellitused enesele saada. Hästi ägedad ja sõbralikud koerad!
Kuulutus levis kulutulena ja õige pea oli ka kasvataja teada.
Vanem sakslane on veidi taltsama ja ujedama iseloomuga ning hoidis veidike omaette. Šveitslane seevastu on hirmus armukade ja tahab kogu tähelepanu endale – nii kui läksin vanemat kutsat silitama, oli teine kohe platsis ja lausa trügis jõuga vahele, et kõik hellitused enesele saada. Hästi ägedad ja sõbralikud koerad!
Kuulutus levis kulutulena ja õige pea oli ka kasvataja teada.
„Ega ma siit kaugelt midagi väga teha saa, sest elangi Monacos. Aga tütar vaatab praegu lepinguid läbi ja annab kohe teada kui sinnakanti on kaks koera müüdud. Peaasi, et peremehega midagi juhtunud poleks!“
Seejärel tuligi nagu tellitult ärevustekitav sõnum:
Seejärel tuligi nagu tellitult ärevustekitav sõnum:
„Äkki need on Jaak Joala koerad? Tal olid ka taolised ja pärast peremehe surma oli nendega kuskil aasta tagasi ka mingi jama ning nad jõlkusid vabalt ringi!“
See on küll pahasti, et need loomad ripakile jäävad. Raivo Järvi kutsaga oli ka probleeme, aga see asi sai lõpuks siiski korda.
„Kas Joala on ka surnud?“, hüüdsin naiskale, sest pärast telest lahkumist ma tegelikult Eesti uudiseid enam absoluutselt jälginud pole.
„Ja-jaa, juba mõni aasta tagasi. Sa oled tõesti nagu teiselt planeedilt pärit!“
„Sul on vast õigus! Aga Eesti võim ikka kehtib või on venelased taas riigi üle võtnud?“
„Kehtib-kehtib ja vabariik on täitsa alles!“
Lõpuks võttis kasvataja taas ühendust ja saatis lepingust koopia:
See on küll pahasti, et need loomad ripakile jäävad. Raivo Järvi kutsaga oli ka probleeme, aga see asi sai lõpuks siiski korda.
„Kas Joala on ka surnud?“, hüüdsin naiskale, sest pärast telest lahkumist ma tegelikult Eesti uudiseid enam absoluutselt jälginud pole.
„Ja-jaa, juba mõni aasta tagasi. Sa oled tõesti nagu teiselt planeedilt pärit!“
„Sul on vast õigus! Aga Eesti võim ikka kehtib või on venelased taas riigi üle võtnud?“
„Kehtib-kehtib ja vabariik on täitsa alles!“
Lõpuks võttis kasvataja taas ühendust ja saatis lepingust koopia:
„Annaks Jumal, et see poleks nüüd see vana mees, aga tema kätte just sellised koerad läksid!“
„Pagan küll! Äkki taat kooleski ää ja näljased koerad murdsid toiduotsingul aiast välja. Ei meeldi mulle sellised lood ja viimasel ajal on taolisi olukordi üsna palju olnud. Kuidas ma nende leinavate omakstega nüüd räägin? Neil muudki mured!“, mõtlesin vastumeelselt numbrit valides. „Äkki nad ei tahagi koeri! Siis jäävad ju kätte, aga ma ei taha ka ise end ühegi loomaga praegu siduda kuniks oma elu täitsa pilbasteks on! Lahutada neid koeri ka ei saa! Järelikult tuleb selline pere leida, kes nad koos võtab!“
Telefon kutsus ja kutsus ning lõpuks vastas vanema meesterahva hääl.
„Jess! Ta on vähemalt elus!“, mõtlesin kergendatult ja mu südamelt ei langenud pelgalt mitte kivi vaid terve Mustamäe suurune lahmakas!
„Kas härra Ants XXX kuuleb?“
„Ja mina see olen, aga kellega ma räägin?“
„Olen Heiki Valner Eestimaa Loomakaitse Liidust ja helistan sellise veidra küsimusega, et ega teil äkki mõned pereliikmed kadunud ole?“
„Jah on küll, koerad panid üleeile jooksu!“
„Ärge luuletage, neid on juba paar nädalat Laulasmaa vahel tuuseldamas nähtud!“
„Ma ei julenud öelda, et nad kauem kadunud on. Ma olen otsimas ka käinud, aga ei leidnud. Kaks nädalat tagasi nad ka ära ei jooksnud ning sellest on ikka hulga vähem möödas!“
„Pagan küll! Äkki taat kooleski ää ja näljased koerad murdsid toiduotsingul aiast välja. Ei meeldi mulle sellised lood ja viimasel ajal on taolisi olukordi üsna palju olnud. Kuidas ma nende leinavate omakstega nüüd räägin? Neil muudki mured!“, mõtlesin vastumeelselt numbrit valides. „Äkki nad ei tahagi koeri! Siis jäävad ju kätte, aga ma ei taha ka ise end ühegi loomaga praegu siduda kuniks oma elu täitsa pilbasteks on! Lahutada neid koeri ka ei saa! Järelikult tuleb selline pere leida, kes nad koos võtab!“
Telefon kutsus ja kutsus ning lõpuks vastas vanema meesterahva hääl.
„Jess! Ta on vähemalt elus!“, mõtlesin kergendatult ja mu südamelt ei langenud pelgalt mitte kivi vaid terve Mustamäe suurune lahmakas!
„Kas härra Ants XXX kuuleb?“
„Ja mina see olen, aga kellega ma räägin?“
„Olen Heiki Valner Eestimaa Loomakaitse Liidust ja helistan sellise veidra küsimusega, et ega teil äkki mõned pereliikmed kadunud ole?“
„Jah on küll, koerad panid üleeile jooksu!“
„Ärge luuletage, neid on juba paar nädalat Laulasmaa vahel tuuseldamas nähtud!“
„Ma ei julenud öelda, et nad kauem kadunud on. Ma olen otsimas ka käinud, aga ei leidnud. Kaks nädalat tagasi nad ka ära ei jooksnud ning sellest on ikka hulga vähem möödas!“
„Millised te koerad välja näevad?“
„Üks on valge, nimeks Yackson passi järgi, teine on puhastverd hundikoer.“
„Kirjeldus ja valge koera nimi klapivad ja teie koerad on minu käes. Kuhu ma nad toon?“
„Kas te hakkate nüüd öösel ikka endale tüli tegema?“
„Pole see mingi tüli ja koerad tahavad koju. Kuhu ma tulen?“
„Ma elan Karjaküla ja Keila-Joa vahel. Karjakülast täpselt viis ja pool kilomeetrit ja siis tuleb metsa sisse keerata. Ma tulen suurele teele oma masinaga vastu.“
„Kokku lepitud, näeme umbes poole tunni pärast.“
Tegelikult läks aega muidugi väheke rohkem, sest ma tainas oskasin valest kohast ära keerata ja siis me õppisimegi mööda mingeid lehmaradu öist kodumaad tundma. Lõpuks jõudsime siiski pärale ja suur-suur habetunud taat jõudis ka veidi peale meid kohale. Peremehe ja koerte jällenägemisrõõm oli mõistagi meeletu.
„Üks on valge, nimeks Yackson passi järgi, teine on puhastverd hundikoer.“
„Kirjeldus ja valge koera nimi klapivad ja teie koerad on minu käes. Kuhu ma nad toon?“
„Kas te hakkate nüüd öösel ikka endale tüli tegema?“
„Pole see mingi tüli ja koerad tahavad koju. Kuhu ma tulen?“
„Ma elan Karjaküla ja Keila-Joa vahel. Karjakülast täpselt viis ja pool kilomeetrit ja siis tuleb metsa sisse keerata. Ma tulen suurele teele oma masinaga vastu.“
„Kokku lepitud, näeme umbes poole tunni pärast.“
Tegelikult läks aega muidugi väheke rohkem, sest ma tainas oskasin valest kohast ära keerata ja siis me õppisimegi mööda mingeid lehmaradu öist kodumaad tundma. Lõpuks jõudsime siiski pärale ja suur-suur habetunud taat jõudis ka veidi peale meid kohale. Peremehe ja koerte jällenägemisrõõm oli mõistagi meeletu.
„Kuidas nad sul välja said?“
„Siin elab üks naaber, kes mind väga ei salli ja ta on teinud öösel aediku lahti, aga teda pole praegu kodus. Ma ei teagi kuidas nad plehku panevad. See on neil varem ka õnnestunud, näiteks valge leidsin kuskil aasta tagasi Keila vahelt üles.“
„Kui aed ei pea, siis äkki saab liit kuidagi abiks olla ja vabatahtlikud aitavad kõpitseda?“
„Pole vaja, küll ma ise hakkama saan!“, pobises taat häbelikult rahatähti peo vahel krabistades. „Mul oli kodus ainult kolmkümmend eurot. Kas sellest piisab, et kulusid katta?“
„Tead, ma ei taha ega saa vanainimeste käest raha vastu võtta, ime et te selle riigi poolt antava piskuga üldse elus püsite! Las olla ja kulusid õieti ka pole. Küll me hakkame saame!“
„Siin elab üks naaber, kes mind väga ei salli ja ta on teinud öösel aediku lahti, aga teda pole praegu kodus. Ma ei teagi kuidas nad plehku panevad. See on neil varem ka õnnestunud, näiteks valge leidsin kuskil aasta tagasi Keila vahelt üles.“
„Kui aed ei pea, siis äkki saab liit kuidagi abiks olla ja vabatahtlikud aitavad kõpitseda?“
„Pole vaja, küll ma ise hakkama saan!“, pobises taat häbelikult rahatähti peo vahel krabistades. „Mul oli kodus ainult kolmkümmend eurot. Kas sellest piisab, et kulusid katta?“
„Tead, ma ei taha ega saa vanainimeste käest raha vastu võtta, ime et te selle riigi poolt antava piskuga üldse elus püsite! Las olla ja kulusid õieti ka pole. Küll me hakkame saame!“
"No suur-suur aitäh!"
Heietasime seal maanteel veel veidi aega ja siis oli aeg hüvastijätuks kätt suruda. Tagasiteel põikasime veel Loomade Kiirabikliinikust läbi ja viisime sealt saadud kausid, koeratoidu ja rihmad tagasi, sest mul enesel pole ju kodus pärast majamüüki enam ühtki koera- ega loomatarvikut!
Koju jõudes näitas kell poole ühe kanti ja mõnus väsimus oli peal. Naine sai aga positiivse laengu, et oleks hea meelega hommikuni vadistanud:
„Issand kui hea, et taat koerad veel täna tagasi sai! Nad kõik olid nii õnnelikud!“
Koju jõudes näitas kell poole ühe kanti ja mõnus väsimus oli peal. Naine sai aga positiivse laengu, et oleks hea meelega hommikuni vadistanud:
„Issand kui hea, et taat koerad veel täna tagasi sai! Nad kõik olid nii õnnelikud!“
"Ja-jaa, head tööd. Mina nüüd kukun ära ja kaon!"
"Kuhu sa kaod?"
"Palju paremasse maailma, unenägude maailma."
"Ähh, tüüpiline mees! Alati laseb jalga kui naisel on midagi öelda ja tahab rääkida. Aga see taat ütles, et ..........."
"Head ööd muskin, hommikul näeme ja lobame!"
Vat taolised lood annavadki jõudu selle „loomakaitse jama“ ja sellega kaasneva negatiivse pasaga toime tulla. See lugu puudutas paljusid inimesi alates Christeen-Marie Käsnapuust, kes koertele abi hakkas otsima. Kasvataja Monika Lanemanist, kes kauge maa tagant vaeva nägi ja omaniku kindlaks tegi ning mõistagi oli suur roll ka kõikidel feissbuuki jagajatel, et ma õigete inimesteni jõudsin. Loomade Kiirabikliiniku rahvale ka kniks ja kraaps!
Milline on aga selle loo moraal? Väga lihtne! Meeldib see või mitte, aga teinekord kavaldavad me lemmikud meid üle ja panevad plehku. Kui tahate nad siva tagasi saada, siis raisake see rahanatuke ning pange kiibid! Registrisse kandke ka, sest muidu pole sellest va tehnikavidinast mingit tolku!
See lugu lõppes aga hästi ning minu hing on rahul! Loodetavasti ka Sinul hea lugeja! Mina tänan!