Sellelaadseid hüüatusi on internet täis ja mõned (õnneks mitte paljud) inimesesõbrad on lausa isiklikult mind rünnanud nagu oleksin nüüd surmapatus süüdi, et koer sai päästetud.
„Hullu ei tohi nii rünnata!“, sain mööda päid ja jalgu nagu mina oleksin kaamerad kohale tarinud. Siis jälle kirutakse, et kuradi loomakaitsjad ei teinud midagi! Kuidas siis on?
„Kes on hull? Kus on vanainimene või eakas koer?“
Kogu lugu jõudis avalikkuse ette minu blogist ja seal mainisin ka, et tädi saab asjadest omamoodi aru. Seda kinnitasid ka vallavanem ja külarahvas. Kas see teeb inimesest hullu, kes tuleb väevõimuga kinnimajja panna? Ka mina olen paljude arust hull, kes saab asjadest omamoodi aru! Ja saangi! Kas te tulete mind vägisi nüüd aitama?
Rääkisin naise tervisest ka vallavanemaga ja palusin seda uurida. Ekspertiisi võimaldab ka kriminaaluurimine ja avaldusse panime ka selle punkti sisse. Mida LOOMAKAITSJAD veel tegema peaks? Suu kinni panema kui kehval järjel või meie arust „omamoodi“ inimesed loomi piinavad? Unistage edasi, aga vat ei pane! Ometigi proovisin provvaga ikka heaga asjad korda saada.
„Lisaks koerale puuduta ka naise tervist ja tõmba valla tegelinskid liistule!", palusin Õhtulehe ajakirjanikku.
„Ma teen seda!“, lubas ta ja tegigi!
Üks põlastusväärsemaid inimesi maamuna peal on anonüümne vihapritsiv netikommentaator, kes elatub sellest kui saab sitasti kellegi või millegi kohta öelda. Sama tühised on ka netis oma nime all esinevad tühikargajad ja targutajad, kes peale klahvide klõbistamise ja kirumise muud teha ei mõista! Reaalset abi neilt ootama võib jäädagi. Toon mõned näited, mis inimestega seotud, aga „inimesearmastajatele“ ei sobinud needki ning ka siis valati mind sitaga üle!
Doonorite seltsi kuuludes propageerisin doonorlust nagu sain. Siis oli hala lahti, et miks seda peab kaamerate ees tegema? Aga sellepärast tainapead, et ka teie läheksite verd andma, mitte ei ärkaks siis kui just teie enda ema või laps on keset sõiduteed vigastatuna sirakil ning verevarud on kriitilises seisus. Mees on eputis! Ja-ja-jaa, loomulikult olen ma eputis ja oma vere andsin ma ka tegelikult koertele! Pärast kasvajaoperatsiooni mu veri enam ei kõlba. Nüüd on jälle kiun taevani!
"See mees on inimesevihkaja ja armastab vaid loomi! Annaks vähemalt verdki, siis oleks ka teistel temast kasu!"
Ega "inimesearmastajatele" meeldinud seegi kui üritasin aidata Pelgulinna sünnitusmajale või Lastefondile raha koguda.
"Miks ühele mehele lähevad lapsed korda? Kindlasti on ta pedofiil! Ennegi selliseid nähtud!", lõi inimesepäästjate peades punane tuluke vilkuma."
"Õigus sileajud, õigus! Iga isane, kes lastest hoolib on pedofiil ning iga tillikandjast loomasõber zoofiil! Teil on tuline õigus kuradi ajukääbikud ja muidu tigedad hinged!"
Vanavanematepäeva eesmärk on suunata lapsi oma vanemate juurde, kes meie kiire elutempo juures pahatihti üksi jäävad ning neile jääb ainult ootus meid taas näha. Kahju oli! Ka hoolitsemata hauad tekitavad kurbust. Minu eesmärk oli teha üks selline päev, kus pered taas kokku saavad. Tegingi ja ikka möliseti, et tegemist on minu egotripiga!
"Mnjah .... edev pede, kes nina alati kaamerasse lükkab ja end imetleb!"
Mulle kui tütarde isale ei andnud rahu, et iga vanamehepäss võib minna kooli juurde, nillida sealt 14 aastase tüdruku ja ta läbi tõmmata. Sattusin selle teemaga kokku kui tegin üht lugu Reporterisse, kus isa oma 14 aastase kasutütrega seksis ja puhta nahaga pääses. Tundus jama ja üritasin seda olukorda muuta, tehes hunnikus vastavaid telelugusid. Minuga nõustusid lastekaitsjad ja -arstid, politsei lastekaitsetalitus, aga Riigikogu arvas teisiti. Jälle olin süüdi - mis kuradi asja on loomakaitsjatel üleüldse meie lastega!
Muuga „isemoodi“ memme loo tirisin rahva ette 2007. Tädi vajas abi.
2016 ristusid taas me teed ja olukord oli ka üheksa aasta pärast endine! Videot vaadati uhkelt üle 100 tuhande korra. Mängisin taas nende kaartidega, mis mul parasjagu käes olid. Hallooo, inimesearmastajad! Kus te olite? Miks te ei aita? Miks loomakaitse pidi viima süüa ja isegi joogivett? Käisin seal eelmisel nädalavahetusel koos naiskaga - kõik on endine, räämas maja, pesemata memm .....
Sama teema ka sealsamases Muugal elava vanahärraga käesoleval aastal. Nii mõnedki inimesed tulid appi ja toetasid. Isegi Soomest käib üks proua tänaseni kui siia satub vanahärrale abiks, aga olgu mainitud, et minuga on nad seotud läbi loomakaitse. Halloo inimesekaitsjad! Jälle teid pole!
Aga läheme veel ajas tagasi. Aasta oli 2009 ja meie koos Pireti, Pille ja Kadriga olime veel Eesti Loomakaitse Seltsis. Kose vallas, oli vist Kose vald, rööviti jõhkralt ühte vanahärrat. Talle pandi isegi kuum triikraud rinnale, et säästusid kätte saada.
„Ülemõistuse kahju ja aitaks teda kuidagi! Aga kuidas seda loomakaitsjatena teha?“
Ja tegimegi. Kasutasin mõistagi oma reporteripositsiooni ja "puhusin" asja suureks. Inimesed tulid kaasa ja elus üsna pettunud vanahärra sai veel vanuigi tunda hoolitsust ja armastust. Mida tegid aga targutajad? Ainult süüdistasid ja ikka polnud rahul!
„Miks loomakaitse inimesega tegeleb? Nagunii paneb Valner raha oma tasku või poeb hoopis papile külje alla jne jne“
Ausalt või ja nagu päriselt mõtletegi nii? Mõelge edasi ja kerige kuradile sitapeade ja tühikargajate punt. Tehke päriselt ka midagi! Minge koristage algatuseks proua Mare korter ära, sest see pidavat nagu sealaut olema! Siis ostke talle uued riided ja pange külmkapp toitu täis. Ja seejärel keelitage ta arstile! Ei viitsi ja ei taha või jälle pole aega? Kas mina loomakaitsja pean ka selle asja teie eest korda ajama? Aga vat ei taha mina ka enam, sest te mölakad kukute ju kiruma ja näpuga näitama! Muide võtke teadmiseks, et ma põlastan teiesuguseid oma hingepõhjast! Inimrämps, kes naudib seda kui saab kellegi teise päeva tuksi keerata! Ka teid peaks tegelikult psühhiaatrid aitama! Muide, kas teate kuskohast sai alguse üleilmne lastekaitse? Uurige ajaloost ja luban, et üllatute!
Sama teema ka sealsamases Muugal elava vanahärraga käesoleval aastal. Nii mõnedki inimesed tulid appi ja toetasid. Isegi Soomest käib üks proua tänaseni kui siia satub vanahärrale abiks, aga olgu mainitud, et minuga on nad seotud läbi loomakaitse. Halloo inimesekaitsjad! Jälle teid pole!
Aga läheme veel ajas tagasi. Aasta oli 2009 ja meie koos Pireti, Pille ja Kadriga olime veel Eesti Loomakaitse Seltsis. Kose vallas, oli vist Kose vald, rööviti jõhkralt ühte vanahärrat. Talle pandi isegi kuum triikraud rinnale, et säästusid kätte saada.
„Ülemõistuse kahju ja aitaks teda kuidagi! Aga kuidas seda loomakaitsjatena teha?“
Ja tegimegi. Kasutasin mõistagi oma reporteripositsiooni ja "puhusin" asja suureks. Inimesed tulid kaasa ja elus üsna pettunud vanahärra sai veel vanuigi tunda hoolitsust ja armastust. Mida tegid aga targutajad? Ainult süüdistasid ja ikka polnud rahul!
„Miks loomakaitse inimesega tegeleb? Nagunii paneb Valner raha oma tasku või poeb hoopis papile külje alla jne jne“
Ausalt või ja nagu päriselt mõtletegi nii? Mõelge edasi ja kerige kuradile sitapeade ja tühikargajate punt. Tehke päriselt ka midagi! Minge koristage algatuseks proua Mare korter ära, sest see pidavat nagu sealaut olema! Siis ostke talle uued riided ja pange külmkapp toitu täis. Ja seejärel keelitage ta arstile! Ei viitsi ja ei taha või jälle pole aega? Kas mina loomakaitsja pean ka selle asja teie eest korda ajama? Aga vat ei taha mina ka enam, sest te mölakad kukute ju kiruma ja näpuga näitama! Muide võtke teadmiseks, et ma põlastan teiesuguseid oma hingepõhjast! Inimrämps, kes naudib seda kui saab kellegi teise päeva tuksi keerata! Ka teid peaks tegelikult psühhiaatrid aitama! Muide, kas teate kuskohast sai alguse üleilmne lastekaitse? Uurige ajaloost ja luban, et üllatute!
Ja nüüd vut-vut-vut inimesearmastajad nagu üks mees Marele appi, mitte ei aja netiavarustes tühja juttu!