Mida ma oskan kosta: „Andke aga arbuusi ja hakkliha ja jogurtit ja leiba-saia ka!“
Ma mõistan, et enamus soovib jänkupoegadele südamest head kui leiavad justkui hüljatud pikkkõrvahakatised. On aga ka teistsugust rahvast. Egoistlikku rahvast, keda ei huvita nõuanded ja kes asuvad iseenese tarkusest jäneseid oma arust päästma. Tegelikult polegi neile päästmine esmatähtis vaid nad naudivad imearmsa looma hellitamist, kes annab neile enesele hea tunde, mitte vastupidi. Mõned hullud teevad seda aga lihtsalt feissari laikide nimel, sest loomatitepildid müüvad ja nende läbi on hää ka ennast upitada. Üks selline isehakanud loomakaitsja on nooruke Grete Oja ehk Gessu.
„Oi-oi-oi! Sa ei tohi lapsest kirjutada!“, manitsevad nüüd mõnedki.
Olge nüüd! Ikka tohin kui see laps hakkab oma oskamatu käitumisega metsjäneseemme lapsi tapma ega taha nõuaandeid kuulda. Gessu leidis oma aiast kaks jänesepoega ja hakkas neid koheselt „päästma“ ning pani puuri. Seejuures hakkas ta ka feisbuukist abi otsima, et mida pisikestele süüa anda?
„Ma annan neile kohvikoort ja munakollast. Internetis oli nii kirjas ja seda nad söövad“, vastas laps Virge Võsujalale, naisele, kes loomakaitse liidus kõige enam just orava- ja jänesebeebidega tegeleb.„Ei söö ta seda ja ära hakka ise jändama! Lase jänkud vabaks!“
Selle manitsuse peale oli sõprus läbi ja Gessu blokkis Virge ära. Ka meie Eino ja Sibelle katsed Gessule mõistust pähe panna lõppesid blokkimisega.
„Ahh, olge vait loomakaitsjad ja ma ise tean kuidas jänkudele on parim!“
Palju õnne Gessu va jänespoegade tapja! Ja-jaa, tapja, sa lugesid õieti! Ma mängin nüüd veidike Nostradamust ja ennustan kuidas see jänkulugu lõppeb – hiljemalt kolme-nelja päeva pärast on need jänesetited surnud! Ja ära Gessuke siis ütle, et sa ei teadnud ja tahtsid vaid aidata!
Gessu pole paraku ainuke põikpea ja taolisi „heategijaid“ ikka leidub. Õnneks enamus inimestest siiski kuulab mõistuse häält ja nad lasevad jäneselapsed vabaks või toovad meie kätte. Üks provva näiteks toob juba täna kell neli pärast pikka selgitustööd jänkukesed meie hoole alla. Ole sa tänatud ja nüüd on neil vähemalt elulootust.
Kõige parem elulootus on neil mõistagi oma pärisemme hoole all. Veidike jäneste hingeelust ka ja haavikuemandad jätavadki pisipere päevaks omapäi ning nad naasevad alles õhtul, et neid toita ja öösel soojas hoida!
„Ärge turkige jänesepoegi! Nad pole hüljatud ega abitud!“
Metsajänesed on üsna viljakad loomad, kes hakkavad sigima juba varakult. Pojad tuuakse ilmale kolm korda aastas - aprilli alul, mai lõpul ja juuli alguses. Nad poegivad tavaliselt maapinnal, põõsastes ja varisenud puude juurte all. Sündides kaaluvad pojad 75–130 grammi. Samuti on nad kohe nägijad ja tiheda karvastikuga kaetud. Juba teisel päeval pärast sündi suudavad pojad joosta. Ema ei jäta oma poegi maha vaid käib neid paar korda ööpäevas toitmas. Sellega piirdub tema emalik armastus ja pojad iseseisvuvad kiiresti.
Eestimaa Loomakaitse Liit rõhutab, et enamus looduses ringiliikuvatest loomadest EI VAJA inimese abi ja NEID EI TOHI puutuda ega loodusest eraldada. Sekkuda võiks ainult juhul kui tegemist on vigastatud isendiga või leitaks nende lähedalt surnud emasloom.
Nii, et olge inimesed ja ärge tapke pisikesi loomalapsi oma armastuse ja päästmissooviga. Ma mõistan, et nad on imearmasad ja te suurimaks sooviks on neid süles hoida ja hellitada, aga see on just esmane asi, mida teha ei tohiks!
„Aga ma tahan ju aidata! Minu sees on nii palju armastust ja hoolimist ning nad on nii nunnud!“
Aga teate heategijad, mida te teha võiksite. Tulin just Järve "Selverist“ ja ukse taga oli lapsevanker koos nutva titega. Kindlasti oli emme selle beebi hüljanud ja ta on väga näljane. Vat minge tarige see parem omale koju ja hakake siis netiõpetuse kohaselt teda toitma ja kasvatama!
Tundub selline käitumine teile loogiline ja õige? Muidugi ei tundu, aga kus kuradi kohast te võtate enesele õiguse loomade- ja lindude emmedelt nende lapsed röövida?
Leidsite mõne looma- või linnupoja ning teile tundub, et ta vajab abi. Palun ärge hakake ise metsaasukate elu hinnaga katsetama vaid helistage loomakaitse liitu ning küsige nõu. Seda te ka saate. Mina tänan!
Eestimaa Loomakaitse Liit rõhutab, et enamus looduses ringiliikuvatest loomadest EI VAJA inimese abi ja NEID EI TOHI puutuda ega loodusest eraldada. Sekkuda võiks ainult juhul kui tegemist on vigastatud isendiga või leitaks nende lähedalt surnud emasloom.
Nii, et olge inimesed ja ärge tapke pisikesi loomalapsi oma armastuse ja päästmissooviga. Ma mõistan, et nad on imearmasad ja te suurimaks sooviks on neid süles hoida ja hellitada, aga see on just esmane asi, mida teha ei tohiks!
„Aga ma tahan ju aidata! Minu sees on nii palju armastust ja hoolimist ning nad on nii nunnud!“
Aga teate heategijad, mida te teha võiksite. Tulin just Järve "Selverist“ ja ukse taga oli lapsevanker koos nutva titega. Kindlasti oli emme selle beebi hüljanud ja ta on väga näljane. Vat minge tarige see parem omale koju ja hakake siis netiõpetuse kohaselt teda toitma ja kasvatama!
Tundub selline käitumine teile loogiline ja õige? Muidugi ei tundu, aga kus kuradi kohast te võtate enesele õiguse loomade- ja lindude emmedelt nende lapsed röövida?
Leidsite mõne looma- või linnupoja ning teile tundub, et ta vajab abi. Palun ärge hakake ise metsaasukate elu hinnaga katsetama vaid helistage loomakaitse liitu ning küsige nõu. Seda te ka saate. Mina tänan!
