Vaatamata kurvale õhtule ja allaaetud kiisu ebaõnnestunud päästmisele, oli eilne päev siiski üsnagi tegus ja lõbus. Et mitte ise jantima ja riskima hakata, viisin Mustamäel imekombel ellujäänud jänesepoja Paides asuvasse hoiukodusse.
Reisi algus polnud paljutõotav, sest Katrin Lehtveer arvas heaks loomalast oma põues sõidutama hakata:
„Ta läheb autos stressi, aga minu juures on ta rahulik! Näed ise, ta jääb juba magama ning süda ei löö ka kiiresti! Tal on väga hea minu juures olla!“
„Ära jama! Ta on metsloom ja pole vaja neid nunnutada ega inimesega harjutada! Nii need loomad tuksi keerataksegi! Lisaks pead sa siis ühe käega sõitma ja ohtlikus olukorras pole see teps mitte hää! Anna ma panen ta karpi heinte sisse!“
Kats oli julma järjekindlusega vait ja metsloomahakatist ei loovutanud. Tal ongi selline „pilt on, häält pole“ komme kui oma tahtmist ei saa või solvunud on. Räigelt närvidele käib kui nüüd aus olla!
Lindu pappkarbist võttes sai aga edevus võitu:
„Tehke minust koos kakuga pilt ka. Ma pole sellist tegelast elu see nii lähedalt näinud, käes hoidmisest rääkimata! Saaks „enda ja loomade albumisse“ vähemalt ühe mälestuse juurde. Kui ma pole viiekümne kahe aasta jooksul niimoodi kakuga trehvanud, siis ilmselt see jääbki esimeseks ja viimaseks korraks selles elus!“
Korraga hakkas lind rabelema ja üritas lendu tõusta. Tiivad paraku ei kandnud ja nii ta maha prantsataski. Maapinnal üritas ta aga kohe plehku panna.
„Ülivägev, et tiivad töötavad! Ja jalad ka ning see tähendab, et selgroog on korras! Aga midagi tal koordinatsiooni ja närvidega on. Pime ta igatahes pole, sest reageeris kenasti!“, avaldasin mööda puud tormanud lindu taas üles tõstes.
Eks näis ja juba homme oleme targemad. Teie aga hoidke pöialt, et händkakust kaunitar ikka taastuks ning tundkem seejärel koos rõõmu kui ta taas loodusesse tagasi saame lasta! Kui vanaks händkakud elavad? Linnutargad pakuvad, et kuskil kümne aasta ringis. Rootsis virutas aga üks tegelane peaaegu kakskümmend üks aastat täis! Loodetavasti lööb meie kakukene selle rekordi üle! Loota ju ikka võib?!
„Ära jama! Ta on metsloom ja pole vaja neid nunnutada ega inimesega harjutada! Nii need loomad tuksi keerataksegi! Lisaks pead sa siis ühe käega sõitma ja ohtlikus olukorras pole see teps mitte hää! Anna ma panen ta karpi heinte sisse!“
Kats oli julma järjekindlusega vait ja metsloomahakatist ei loovutanud. Tal ongi selline „pilt on, häält pole“ komme kui oma tahtmist ei saa või solvunud on. Räigelt närvidele käib kui nüüd aus olla!
Lõpuks siiski isehakanud „jänkuemme“ oma beebist loobus, aga nägu oli tal küll selline peas nagu oleks mulle oma neeru pidanud loovutama! Olgu kohe mainitud, et tuttsaba tundis end ka karbis suurepäraselt ja ei tekitanud see masinamüra ega muud hääled tal mingit stressi ühti. Hoiukodus anti jäneselapsele kohe glükoosilahus sisse ja vaadati korralikult üle.
„Kõik on korras ja sellest saab elulooma küll! Ka pole karta, et ta inimesesse liiga kiinduks, sest mul on juba samaealine tegelane olemas ja küll nad siis ise hakkavad seda maailma avastama. Tunni-paari pärast annan juba spetsiaalset piima ka ja siis on näha kas see jääb pidama või lööb põhja alt ära!“, ütles juba aastaid loomatittesid elule aidanud Virge.
Edasi keerasime autonina juba Tartu poole, sest sealt oli vaja vastu akent lennanud händkakk peale võtta ning tohtri manu toimetada. Korraga peab Kats auto kinni:
„Mine vaata, mis sellel teepervel passival oraval viga on? Ta lohistas justkui tagumisi käppasid järgi!“
„Ei vedanud midagi vaid ta surus end maadligi, et teed ületama hakata:“
„Mine vaata üle!“
Õnneks polnud oraval tõesti midagi viga ja suure müraga lähenev rekka sundis metsaassukat ümber keerama ning tuhatnelja puu otsa lippama. Mõne kilomeetri läbimise järel oli Katsil jälle häda käes:
„Kährik lebab teepervel. Mine vaata kas on elus!“
„Ahh mine metsa! Me jõuame alles järgmisel nädalal Tartusse kui ma igat korjust kontrollima ja elustama hakkan!“
„Kõik on korras ja sellest saab elulooma küll! Ka pole karta, et ta inimesesse liiga kiinduks, sest mul on juba samaealine tegelane olemas ja küll nad siis ise hakkavad seda maailma avastama. Tunni-paari pärast annan juba spetsiaalset piima ka ja siis on näha kas see jääb pidama või lööb põhja alt ära!“, ütles juba aastaid loomatittesid elule aidanud Virge.
Edasi keerasime autonina juba Tartu poole, sest sealt oli vaja vastu akent lennanud händkakk peale võtta ning tohtri manu toimetada. Korraga peab Kats auto kinni:
„Mine vaata, mis sellel teepervel passival oraval viga on? Ta lohistas justkui tagumisi käppasid järgi!“
„Ei vedanud midagi vaid ta surus end maadligi, et teed ületama hakata:“
„Mine vaata üle!“
Õnneks polnud oraval tõesti midagi viga ja suure müraga lähenev rekka sundis metsaassukat ümber keerama ning tuhatnelja puu otsa lippama. Mõne kilomeetri läbimise järel oli Katsil jälle häda käes:
„Kährik lebab teepervel. Mine vaata kas on elus!“
„Ahh mine metsa! Me jõuame alles järgmisel nädalal Tartusse kui ma igat korjust kontrollima ja elustama hakkan!“
Lindu juba kolm nädalat hooldanud Anna võttis meid heatujuliselt vastu:
„Ärge pange seda rahvamassi tähele, aga me peame mu sünnipäeva!“
„No palju õnne ka meie poolt sel juhul! Kuidas linnul läheb?“
„Me pidasime teda alul öökulliks ja alles hiljem saime aru kellega tegu! Muidu ta enamasti ikka lamab ainult ja suurt ei liiguta.“
„Aga miks sa nii kaua ootasid enne kui minuga ühendust võtsid?“
„Me helistasime loomakliinikusse ja sealt öeldi, et ta võib isegi paar nädalat toibuda ja see on igati normaalne. Kliinikusse ei kästud ka lindu viia!“
„Aga sööb hästi?“
„Ja-jaa, väga hästi sööb. Ja kakleb ka. Me anname talle kanafileed ja hakkliha! Me ise ei söö ka nii hästi!“
Ühelt poolt muidugist tore, aga kakk tahab ikka konni, hiiri ja sulis tibusid saada! Seda mõistagi ei peagi tavainimesed teadma. Ja sõidame mööda ringteed Tallinna poole kui korraga märkan keset sõiduteed rästikut. Jätkame teed oma kilomeeter edasi, aga hing ei anna asu:
„Kuule, keera ots ringi ja vaatame selle rästiku üle. Ma viskan ta vähemalt tee pealt ära! Äkki polegi suurt viga saanud ja siis kas taastub või mitte.“
„Tõsiselt või?“
„No ikke tõsiselt!“
„Rästiku“ juurde jõudes selgus paraku tõsiasi, et rehvi küljest tulnud ja maanteel looklev kummiriba oli surnud, mis surnud! Katsil mõistagi oli naba naljani:
„Ära nüüd jama ja vii see kliinikusse! Äkki puhuvad vaesele maole eluvaimu ikka sisse!“
„Ärge pange seda rahvamassi tähele, aga me peame mu sünnipäeva!“
„No palju õnne ka meie poolt sel juhul! Kuidas linnul läheb?“
„Me pidasime teda alul öökulliks ja alles hiljem saime aru kellega tegu! Muidu ta enamasti ikka lamab ainult ja suurt ei liiguta.“
„Aga miks sa nii kaua ootasid enne kui minuga ühendust võtsid?“
„Me helistasime loomakliinikusse ja sealt öeldi, et ta võib isegi paar nädalat toibuda ja see on igati normaalne. Kliinikusse ei kästud ka lindu viia!“
„Aga sööb hästi?“
„Ja-jaa, väga hästi sööb. Ja kakleb ka. Me anname talle kanafileed ja hakkliha! Me ise ei söö ka nii hästi!“
Ühelt poolt muidugist tore, aga kakk tahab ikka konni, hiiri ja sulis tibusid saada! Seda mõistagi ei peagi tavainimesed teadma. Ja sõidame mööda ringteed Tallinna poole kui korraga märkan keset sõiduteed rästikut. Jätkame teed oma kilomeeter edasi, aga hing ei anna asu:
„Kuule, keera ots ringi ja vaatame selle rästiku üle. Ma viskan ta vähemalt tee pealt ära! Äkki polegi suurt viga saanud ja siis kas taastub või mitte.“
„Tõsiselt või?“
„No ikke tõsiselt!“
„Rästiku“ juurde jõudes selgus paraku tõsiasi, et rehvi küljest tulnud ja maanteel looklev kummiriba oli surnud, mis surnud! Katsil mõistagi oli naba naljani:
„Ära nüüd jama ja vii see kliinikusse! Äkki puhuvad vaesele maole eluvaimu ikka sisse!“
A-ha-haa, aga ma ei lasknud sellest heatahtlikust tögamisest ennast segada. Händkakku ajas aga see jutt närvi küll ja ta hakseldas nii karpi, milles kinni oli kui seal sees olevaid ajalehti julma järjekindlusega.
Lõpuks jõudsime ikka elu ja tervisega Loomakaitse Liidu lindude turvakodusse. Kõik oli uue asuka vastuvõtuks valmis:
„Ma panen ta esialgu teistest eraldi karantiini, sest ma ei hakka enda lindude tervisega riskima, sest linnugripp pole naljaasi! Millal me ta arstile viime?“
„Teisipäeval. Siis pole vaja maksta seda hirmkallist visiiditasu ja tal pole ka eluohtlikke vigastusi, et peaks kohe reageerima. On elanud nii kolm nädalat, siis elab paar päeva veel, aga pane ta õige sööma peale!“
„Saab tehtud! Annan talle valuvaigistit ka“
Lõpuks jõudsime ikka elu ja tervisega Loomakaitse Liidu lindude turvakodusse. Kõik oli uue asuka vastuvõtuks valmis:
„Ma panen ta esialgu teistest eraldi karantiini, sest ma ei hakka enda lindude tervisega riskima, sest linnugripp pole naljaasi! Millal me ta arstile viime?“
„Teisipäeval. Siis pole vaja maksta seda hirmkallist visiiditasu ja tal pole ka eluohtlikke vigastusi, et peaks kohe reageerima. On elanud nii kolm nädalat, siis elab paar päeva veel, aga pane ta õige sööma peale!“
„Saab tehtud! Annan talle valuvaigistit ka“
Lindu pappkarbist võttes sai aga edevus võitu:„Tehke minust koos kakuga pilt ka. Ma pole sellist tegelast elu see nii lähedalt näinud, käes hoidmisest rääkimata! Saaks „enda ja loomade albumisse“ vähemalt ühe mälestuse juurde. Kui ma pole viiekümne kahe aasta jooksul niimoodi kakuga trehvanud, siis ilmselt see jääbki esimeseks ja viimaseks korraks selles elus!“
Korraga hakkas lind rabelema ja üritas lendu tõusta. Tiivad paraku ei kandnud ja nii ta maha prantsataski. Maapinnal üritas ta aga kohe plehku panna.
„Ülivägev, et tiivad töötavad! Ja jalad ka ning see tähendab, et selgroog on korras! Aga midagi tal koordinatsiooni ja närvidega on. Pime ta igatahes pole, sest reageeris kenasti!“, avaldasin mööda puud tormanud lindu taas üles tõstes.
Eks näis ja juba homme oleme targemad. Teie aga hoidke pöialt, et händkakust kaunitar ikka taastuks ning tundkem seejärel koos rõõmu kui ta taas loodusesse tagasi saame lasta! Kui vanaks händkakud elavad? Linnutargad pakuvad, et kuskil kümne aasta ringis. Rootsis virutas aga üks tegelane peaaegu kakskümmend üks aastat täis! Loodetavasti lööb meie kakukene selle rekordi üle! Loota ju ikka võib?!
