„Selleks ei pea olema veterinaar, et reageerida looma löömisele!“
„Peksmisest pole juttu olnud, aga naisterahvas lohistab oma koera ning teataja sõnul polevat omanik ilmselt ka normaalne, sest ajas imelikku juttu.“
„Ma ilmselt tean kellest jutt ja selle Lehtse prouaga on suured probleemid. See polegi MUPO rida tegelikult ja Loomakaitse Liit teavitas ka politseid ja VTA-d. Paraku need ametkonnad ei teinud midagi ja soosivad avalikku loomapiinamist.“
„Kuidas MUPO peaks taolises olukorras käituma?“
„Nagu iga teisegi vägivallaga seotud juhtumi puhul - teavitage politseid!“
„Enam pole mõtet Balti jaama minna, sest konflikti paisudes lohistas naine oma koera takso peale ja sõitis minema. Teataja nii palju kuulis, et nad sõitvat kaheksa kilomeetri kaugusele, aga see teadmine ei anna teile vast midagi?“
„No igatahes tänud teatamast.“
Napi veerand tunni pärast helises telefon uuesti:
„Tere mina olen Piret. Seesama naisterahvas, kes püüdis Balti jaamas seda õnnetut koera aidata. Teatasin ka politseisse ja MUPO-sse, aga nemad sellise asjaga ei tegelevat ja kohale ei tulnud. Sõitsin just rongiga mööda ja see koeraga naine seisis „Kitseküla“ rongijaamas. Tehke midagi, ma olen valmis politseis ka ütlusi andma! See vaatepilt oli ikka väga julm ja absoluutselt vastuvõetamatu!“
Mõistagi olid mõlemad kõned palju pikemad, aga nende sõna-sõnalt edastamine pole antud juhul oluline. Keerasime masinanina Kitseküla jaama poole ja seal ta seisis koos maas lamava ja hingeldava koeraga. Sedapuhku oli koer lohistades ka viga saanud ja sellest andis märku teekonda märgistav vererada!!!
„Oled sa lolliks läinud Mare? Miks sa koeraga jälle Tallinnas oled? Miks sa teda piinad? Ja veel sellise palava ilmaga! Tal võib ju süda üles öelda!“
„Ahh, sina Valner. Ma ei tundnud sind prillide tagant ära. Tahtsin sulle ennist just helistada, aga number jäi koju. Mingi hull tuli meile Balti jaamas ennist just kallale! Väga hüsteeriline ja halva auraga imelik naine oli!“
„Ma küsin veel kord, miks sa koeraga siin oled? Tahad sa väita, et käisid laupäeval koeraga Raplas arsti juures?“
„Ei käinud arsti juures ja pole sel koeral häda midagi. Ta peab jalutama, et kaalu maha võtta! Me oleme täna jalutanud juba kolm kilomeetrit. Me isegi jooksime natuke, aga siis tuli see halva auraga inimene ja see justkui niitis Hallikese jalust. Ma ei tea miks ta jalgu alla ei võta? Teinekord ta lihtsalt jonnib ja tahab mulle häbi ning probleeme teha. Tal on selline kiuslik iseloom vahest!“
„Ära aja mulle lolli juttu! Ta ei jõua liikuda! Mõtle ise kui sa oleksid 150 kilone ja ma sunniksin sind jooksma.“
„Ma olen olnud 115 kilo raske ja liikusin täitsa rahulikult! Kaalus küll probleem ei ole ja ta süda üles ei ütle!“, jäi provva enesele kindlaks.
Rong tuli ette, aga Mare ei hakanud minu nähes koera sellele tirima. Seisime perrooni alguses kui korraga tegi rongijuht akna lahti:
„Oled sa lolliks läinud Mare? Miks sa koeraga jälle Tallinnas oled? Miks sa teda piinad? Ja veel sellise palava ilmaga! Tal võib ju süda üles öelda!“
„Ahh, sina Valner. Ma ei tundnud sind prillide tagant ära. Tahtsin sulle ennist just helistada, aga number jäi koju. Mingi hull tuli meile Balti jaamas ennist just kallale! Väga hüsteeriline ja halva auraga imelik naine oli!“
„Ma küsin veel kord, miks sa koeraga siin oled? Tahad sa väita, et käisid laupäeval koeraga Raplas arsti juures?“
„Ei käinud arsti juures ja pole sel koeral häda midagi. Ta peab jalutama, et kaalu maha võtta! Me oleme täna jalutanud juba kolm kilomeetrit. Me isegi jooksime natuke, aga siis tuli see halva auraga inimene ja see justkui niitis Hallikese jalust. Ma ei tea miks ta jalgu alla ei võta? Teinekord ta lihtsalt jonnib ja tahab mulle häbi ning probleeme teha. Tal on selline kiuslik iseloom vahest!“
„Ära aja mulle lolli juttu! Ta ei jõua liikuda! Mõtle ise kui sa oleksid 150 kilone ja ma sunniksin sind jooksma.“
„Ma olen olnud 115 kilo raske ja liikusin täitsa rahulikult! Kaalus küll probleem ei ole ja ta süda üles ei ütle!“, jäi provva enesele kindlaks.
Rong tuli ette, aga Mare ei hakanud minu nähes koera sellele tirima. Seisime perrooni alguses kui korraga tegi rongijuht akna lahti:
„Tere, jälle see hull on oma koeraga siin! Mul on nii kahju sellest kutsast. See proua on meie vana tuttav ja enne käis ta koos bernhardiiniga. See oli ka jube, terve vagun haises mäda järele. Me saime palju kaebusi ta kohta!“
„Ega neid kaebusi on ka praegu kuhjaga, aga Eesti riigi arust on taoline koerapiinamine normaalne!“
Mulle anti Hallikese kurvast saatusest teada 19.aprillil:
„Mare XXX, elukoht Tapa vald, Lehtse alevik, Keskuse X, väärkohtleb oma 4 aasta ja 8 kuu vanust koera. Koera nimi on Hallike, kes peaks olema emane steriliseerimata segavereline koer.
Ajalugu:
Mare on teistmoodi mõtlemisega vanem naisterahvas. Tundub, et ta ei tee õigel ja valel vahet. Mina isiklikult tean kolme koera tal olnud olevat.
Esimene nendest oli bernhardiin, seda koera väärkohtles samuti (sikutas rihmast kõvasti, vedas teda palavatel ilmadel rongiga, tõenäoliselt peksis ka, aga kahjuks ei mäleta, et oleksin seda oma silmaga näinud). Lõpuks see sama koer surigi rongis üsna noorelt. Tookord vist isegi keegi rongisolijatest oli teinud avalduse kuskile. Kahjuks see tulemust ei andnud, kuna jäädi liiga hiljaks.
Teise koera võttis ta väga kiiresti asemele. Täpselt samasuguse bernhardiini. See koer samuti väga noorelt suri tal kodus ja oli umbes 1 nädal toas vedelenud vaglad küljes. Lõpuks kellegi abiga sai koer maha maetud kuskile.
Kuulsin ka seda, et mingi aeg olid tal lausa kutsikad kodus olnud. Kas need olid ta enda koera omad ja mis nendest sai, ei oska vastata.
Kolmas koer Hallike:
Esimene mälestus mul sellest koerast oli siis, kui too oli alles väike kutsikas. Küsisin pai teha koerale. Naine keeldus kategooriliselt toodes põhjuseks, et tal vaja koera, kes teda kaitseb ja ei taha, et ta inimestega sõbralik oleks. Kutsikal ei olnud siis kaelarihma, oli mingi nöör ümber kaela.
Vahepealsed aastad oleks nagu ära kadunud kuskilt. Ei meenu, et oleks olnud suuri probleeme, kohtasin teda alevis üsna harva.
Veidi aja pärast kuulsin, et mutike oli saanud oma koera koju lohistatud kuidagi. Helistasin siis politseisse tagasi ja andsin teada. Vastu võttis üks teine naisterahvas, kes ütles, et on tulnud palju kaebusi selle naise kohta. Tekib küsimus, miks siis ei reageeritud mu kõnele kohe?
Samal õhtul pealtnägijate sõnul oli Mare tulnud rongiga Tallinna poolt koos haige koeraga!!!! Lohistas ta rongist välja.
Õnneks olid väga head inimesed seda kõike jäädvustamas ja said videole peale lausa selle, kuidas ta jalaga peksis haiget koera liigestesse. Naise enda sõnul oli ta käinud koeraga arsti juures ja öeldi talle, et Hallikesel on liigesepõletik!!! Sealsamas, kuhu ta teda peksis kummikuga!
Tänase seisuga on see sama video politseisse antud ja tehtud avaldus. Paraku on näidanud elu, et ainuüksi politsei abile ei saa loota. Vajame väga Loomakaitse liidu abi, et päästa see õnnetu koer enne kui on hilja. Muidu lõpetab ta samamoodi nagu too naise eelmised koerad!
Ühesõnaga suur sõda on tulekul. See naine ei ole päris normaalne ja temaga mõistlikku juttu ajada ei saa. Oma koduuksi ta kellegile ei ava. Elamistingimused koeral pidid olema väga räpased. Olen üsna kindel, et see loom ei saa korralikku toitugi, rääkimata väga vajalikust arstiabist. Isegi, kui mingi ime läbi saavutame selle, et talt võetakse loomapidamisõigused ära, olen täitsa kindel, et see on väga pikk teekond ja too naine võtaks ikka kohe uue koera endale.
Kahjuks kõikide tunnistajate nimesid ma ei tea ja päris kõiki ei avalikusta, kuna pole saanud nõusolekut, aga siin on mõned, kes olid teisipäeval abis.
Lugupidamisega,
Helena Kask, Mariliis Martõnova, BA, KL, MK, GR ja HS
Kuigi pr.Uus sõnaselgelt keelas pikad matkas koos koeraga, siis Mare Udusaart see ei huvita. Ei huvita teda ka politsei manitsused:
„Esmaspäeval käisid politseinikud ja lubasid kuni 800 eurot trahvi teha. Ma parastasin takka, et võtku jah mu 200 eurone pension ära, siis jään ju koos koeraga nälga!“
„Miks sa seda koera kaasas vead? Küll nähakse teid Jäneda kandis auto peale hääletamas, kuigi väidad, et sa autoga ei sõida. Siis jälle Tallinna vahel!“
„Ma pole hääletanud!“
„Ära aja tagasi, oled küll. Sa oled juba kurikuulus!“
„No ühe korra hääletasin Lehtse teeotsas ja jube luge küll - nüüd olen kohe nii kuulus, et isegi sina tormad kohale!“
„Inimesed helistavad su koerapiinamise pärast. Isegi MUPO helistas!“
„Nad on lihtsalt halvad inimesed ja ei salli, et mul koer on!“
Näikse, et sama meelt on ka valla sotsiaalametnik SIRJE SALURA:
„Ta on raske iseloomuga, aga mitte mingil juhul ei tohi koera ära võtta. Loomakaitse liit peab tegema garantiikirja, et ravib oma kulude ja kirjadega koera terveks ning siis tagastab omanikule.“
„Mina taolisele jamale küll alla ei kirjuta!“
„Mis mõttes te pole sellega nõus? See on täiesti arusaamatu!“
Minu jaoks on arusaamatu, et sotsiaaltöötaja Sirje Salura aktsepteerib teise elushinge, mis sellest, et koera, piinamist. Tuli uus rong, aga Mare seisis järjekindlalt paigal.
„Ma tean. Ta oli just Balti jaamas ja seal oli ka suur jama!“
„Mida ma tegema pean?“
„Kõige õigem oleks see koer jõuga ära võtta, aga siis pannakse sind kinni. Seda juba pollarid uurivad nii, et ninast veri väljas! Aga teeme uued avaldused. Saada mulle juhtumi kirjeldus ja videod, lasen juristidel esmaspäeval uued kaebused teele panna. Oled sa ikka valmis tunnistama?“
Paraku polnud see neiu ainuke tunnistaja ja Hallikese jõhkrat lohistamist nägid eile pealt ka teised inimesed. Kui pahatihti lubavad VTA töötajad enestele märksusi a la loomakaitsjad on liiga emotsionaalsed või tavainimesed on lihtsalt rumalad, kes ei oska olukorda õieti hinnata, siis sedapuhku ajas vaatepilt hinge täis veterinaarspetsialistidega täpselt samasugust haridust omavat Sirje Keisi. Tubli naine ei piirdunud vaid kodus ahhetamise ja kirumisega vaid kirjutas ka ametliku kirja:
„Lp Ülle Uus
Loomakaitse vanemspetsialist
Lääne-Virumaa Veterinaarkeskus
21.05.2017
PÖÖRDUMINE
Palume Teie abi koera seisundi diagnoosimiseks ja ravile suunamiseks, sest tänaseks ei ole koera tervislik seisund paranenud, pigem on suund olukorra halvenemiseks- haavapõletiku tekkeks ja vanade hädade süvenemiseks.
Ette tänades, Sirje Keis
kauaaegne suurloomaarst
Lehtse alevik, Rägavere tee X“
„Kus on loomakaitse ja miks nad midagi ei tee?“, hüüatas nii mõnigi inimene eile kommentaariumis hüsteeriliselt kui olin video vaesest Hallikesest üles laadinud. Ja vaadake hääd sõbrad ja püüdke nüüd aru saada, et tegelik loomakaitse ongi Eesti riigis on Veterinaar- ja Toiduamet, Keskkonnainspektsioon ning politsei!!!
Mina ja minu kaasmõtlejad oleme vaid vabatahtlikud, kellel on sama palju õigusi kui teil endilgi. Aga mida siis teha? Hallikesele kõige kiirema abi toob kodanikualgatuse korras koera jõuga ära võtmine. Tuleks sekkuda! Sellel on aga omad tagajärjed – kui lähete omavoliliselt korterisse, siis on tegemist sissetungiga. Kui hakkate tänaval toimetama, siis aga rööviga ja kinni pannakse teid, mitte proua Maret! Ja jamaks läheb, sest proua Udusaar pole teps mitte vaikne kodukiisu vaid metskass, kes kallale tuleb. Hiljem on riigivõim tema poole ja see on juba raudpoltkindel!
„Ega neid kaebusi on ka praegu kuhjaga, aga Eesti riigi arust on taoline koerapiinamine normaalne!“
Mulle anti Hallikese kurvast saatusest teada 19.aprillil:
„Mare XXX, elukoht Tapa vald, Lehtse alevik, Keskuse X, väärkohtleb oma 4 aasta ja 8 kuu vanust koera. Koera nimi on Hallike, kes peaks olema emane steriliseerimata segavereline koer.
Ajalugu:
Mare on teistmoodi mõtlemisega vanem naisterahvas. Tundub, et ta ei tee õigel ja valel vahet. Mina isiklikult tean kolme koera tal olnud olevat.
Esimene nendest oli bernhardiin, seda koera väärkohtles samuti (sikutas rihmast kõvasti, vedas teda palavatel ilmadel rongiga, tõenäoliselt peksis ka, aga kahjuks ei mäleta, et oleksin seda oma silmaga näinud). Lõpuks see sama koer surigi rongis üsna noorelt. Tookord vist isegi keegi rongisolijatest oli teinud avalduse kuskile. Kahjuks see tulemust ei andnud, kuna jäädi liiga hiljaks.
Teise koera võttis ta väga kiiresti asemele. Täpselt samasuguse bernhardiini. See koer samuti väga noorelt suri tal kodus ja oli umbes 1 nädal toas vedelenud vaglad küljes. Lõpuks kellegi abiga sai koer maha maetud kuskile.
Kuulsin ka seda, et mingi aeg olid tal lausa kutsikad kodus olnud. Kas need olid ta enda koera omad ja mis nendest sai, ei oska vastata.
Kolmas koer Hallike:
Esimene mälestus mul sellest koerast oli siis, kui too oli alles väike kutsikas. Küsisin pai teha koerale. Naine keeldus kategooriliselt toodes põhjuseks, et tal vaja koera, kes teda kaitseb ja ei taha, et ta inimestega sõbralik oleks. Kutsikal ei olnud siis kaelarihma, oli mingi nöör ümber kaela.
Vahepealsed aastad oleks nagu ära kadunud kuskilt. Ei meenu, et oleks olnud suuri probleeme, kohtasin teda alevis üsna harva.
Mutike teeb paar korda päevas koeraga tiirud väljas ära. Käib ja sõimab inimesi, karjub oma koera peale, tirib teda meeletult, peksab jalaga jne.
Hallikesel ei ole tänaseni normaalset kaelarihmagi. See mis tal kaelas, on tõmmatud nii pingule, et koeral raske hingata, eriti kui see mutt tirib teda nii kõvasti. Jalutusrihma tõmbab ta esikäpa ümber, tehes koerale liikumise nii väga raskeks ja valulikuks.
Hallikesel ei ole tänaseni normaalset kaelarihmagi. See mis tal kaelas, on tõmmatud nii pingule, et koeral raske hingata, eriti kui see mutt tirib teda nii kõvasti. Jalutusrihma tõmbab ta esikäpa ümber, tehes koerale liikumise nii väga raskeks ja valulikuks.
Sellel teisipäeval (18.04.2017) nägin koos oma õega jalutades, et mutike seisab keset teed, koer pikali maas ja hingeldab kõvasti. Paar inimest olid juba sinna ennem kogunenud ja üritasid aidata ja hullu mõistusele tuua.
Seisime seal mõnda aega otsides lahendusi, kuni otsustasime, et koer tuleb aidata autoga koju viia. Sõitsin oma autoga sinna ja hakkasime proovima koera tõsta. Keeruliseks tegi selle see, et koer piinles valudes ja oli täitsa stressis ning üritas naksata inimesi, kes proovisid aidata. Lõpus saadi Hallike ohutult mitmekesi tõstes teki peal autosse.
Mare maja juurde jõudes koer sai iseseisvalt autost välja. Vahetult peale seda hakkasin ma filmima. Videolt tundub, et keegi ei aidanud, aga see ei ole üldse tõsi. Koer kaalus omaniku sõnul 68 kg, urises ja ei lubanud väga puutuda ennast. Tee mis tahad, aga lihtsalt ei jõudnud füüsiliselt ükski naisterahvas tõsta Hallikest. Ei saanud mitmekesi lihtsalt minna koera hirmutama kuskil kitsas trepikojas. Me ootasime kahte meesterahvast, kes siis said edukalt tagumist osa tõstes koera tuppa.
Vahepeal oli muidugi palju röökimist ja vaidlemist, nagu ikka selle naisega. Ei jõua talle kohale, et ta koer vajab abi ja tema ei suuda seda pakkuda. See õhtu rääkisin MTÜ Virumaa Loomsõprdega, kes suunas mind edasi tegutsema. Plaanisime koguda rohkem asitõendeid ja tunnistajaid.
19.04.2017
Õhtul oma koera jalutades sain teate, et mutt jälle lohistab oma koera. Helistasin kell 20.13 politseisse. Sealt öeldi, et nad ei saa saata kedagi välja praegu. Soovitasid mul helistada numbril 1313 ( Keskkonnainspektsioon). Seda ma ei pidanud muidugi sobivaks lahenduseks too hetk.
Mare maja juurde jõudes koer sai iseseisvalt autost välja. Vahetult peale seda hakkasin ma filmima. Videolt tundub, et keegi ei aidanud, aga see ei ole üldse tõsi. Koer kaalus omaniku sõnul 68 kg, urises ja ei lubanud väga puutuda ennast. Tee mis tahad, aga lihtsalt ei jõudnud füüsiliselt ükski naisterahvas tõsta Hallikest. Ei saanud mitmekesi lihtsalt minna koera hirmutama kuskil kitsas trepikojas. Me ootasime kahte meesterahvast, kes siis said edukalt tagumist osa tõstes koera tuppa.
Vahepeal oli muidugi palju röökimist ja vaidlemist, nagu ikka selle naisega. Ei jõua talle kohale, et ta koer vajab abi ja tema ei suuda seda pakkuda. See õhtu rääkisin MTÜ Virumaa Loomsõprdega, kes suunas mind edasi tegutsema. Plaanisime koguda rohkem asitõendeid ja tunnistajaid.
19.04.2017
Õhtul oma koera jalutades sain teate, et mutt jälle lohistab oma koera. Helistasin kell 20.13 politseisse. Sealt öeldi, et nad ei saa saata kedagi välja praegu. Soovitasid mul helistada numbril 1313 ( Keskkonnainspektsioon). Seda ma ei pidanud muidugi sobivaks lahenduseks too hetk.
Veidi aja pärast kuulsin, et mutike oli saanud oma koera koju lohistatud kuidagi. Helistasin siis politseisse tagasi ja andsin teada. Vastu võttis üks teine naisterahvas, kes ütles, et on tulnud palju kaebusi selle naise kohta. Tekib küsimus, miks siis ei reageeritud mu kõnele kohe?
Samal õhtul pealtnägijate sõnul oli Mare tulnud rongiga Tallinna poolt koos haige koeraga!!!! Lohistas ta rongist välja.
Õnneks olid väga head inimesed seda kõike jäädvustamas ja said videole peale lausa selle, kuidas ta jalaga peksis haiget koera liigestesse. Naise enda sõnul oli ta käinud koeraga arsti juures ja öeldi talle, et Hallikesel on liigesepõletik!!! Sealsamas, kuhu ta teda peksis kummikuga!
Tänase seisuga on see sama video politseisse antud ja tehtud avaldus. Paraku on näidanud elu, et ainuüksi politsei abile ei saa loota. Vajame väga Loomakaitse liidu abi, et päästa see õnnetu koer enne kui on hilja. Muidu lõpetab ta samamoodi nagu too naise eelmised koerad!
Ühesõnaga suur sõda on tulekul. See naine ei ole päris normaalne ja temaga mõistlikku juttu ajada ei saa. Oma koduuksi ta kellegile ei ava. Elamistingimused koeral pidid olema väga räpased. Olen üsna kindel, et see loom ei saa korralikku toitugi, rääkimata väga vajalikust arstiabist. Isegi, kui mingi ime läbi saavutame selle, et talt võetakse loomapidamisõigused ära, olen täitsa kindel, et see on väga pikk teekond ja too naine võtaks ikka kohe uue koera endale.Kahjuks kõikide tunnistajate nimesid ma ei tea ja päris kõiki ei avalikusta, kuna pole saanud nõusolekut, aga siin on mõned, kes olid teisipäeval abis.
Lugupidamisega,
Helena Kask, Mariliis Martõnova, BA, KL, MK, GR ja HS
Loomulikult tegi Loomakaitse Liit kohe järgmisel päeval politseile avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks, sest alust oli küllaga – mulle saadetud videos oli selgelt näha kuidas proua Mare koera mööda asfalti lohistab ja jalaga lööb. Pollarid kriminaalmenetlust ei alustanud ja panid püsti pelgalt väärteo uurimise!!!
„Teatis väärteomenetluse alustamise kohta
Juhtumi sisu:
Aeg: Juhtumi algus ja lõpp: 19.04.2017 19:30 - 19.04.2017 20:00
Koht: Rägavere tee 2, Lehtse alevik, Tapa vald, Lääne-Viru maakond
Sisu: Juhtumi sisu: 19.04.2017.a ajavahemikul kella 19:30-st kuni kella 20:00-ni Tapa vallas Lehtse külas Rägavere tee 2 maja juures tänaval Mare Udusaar lohistas mööda maad, tirides jalutusrihmast oma hundikoera ning lõi teda mitmel korral jalaga vastu keha. Antud teoga pani Mare Udusaar toime looma suhtes lubamatu teo.
Esitatud teate alusel alustati 20.04.2017 väärteomenetlus nr 2590,17,002070 LoKS § 66'2 lg. 1 tunnustel. Menetleb Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna
ennetus- ja menetlustalitus.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)“
'
Edastasime pöördumise ka Veterinaar- ja Toiduametile, aga sealne loomakaitsespetsialist ÜLLE UUS arvas järgmist:
„Tere!
Aitähh, et teavitasite Lehtse koera väärkohtlemise probleemist. Oleme selle probleemi lahendamisega tegelnud alates 20.04.17.a. Antud koera probleemiks on suur ülekaal ja sellest tulenevad liigese probleemid.
Koera omanik Mare käib koeraga Raplas Vetar loomakliinikus ravil. Olen kliiniku loomaarstiga telefonitsi mitmel korral suhelnud. Loomaarsti sõnul kaalus koer 19.04.17.a. 65 kg . Loomaarsti sõnul peaks koera kaal olema poole kergem.
Koera omanik käib koeraga regulaarselt loomaarsti juures ja koer saab põletiku ravi ja valuvaigisteid. Momendil ma ei näe põhjust, et koer omanikult ära võtta. Koera omanikule tegin ettekirjutuse, et koeraga ei tohi teha pikki jalutuskäike ja tuleb hoolega jälgida loomaarsti korraldusi ja pidada loomaarsti soovitatud dieeti. Tegeleme selle koeraga ka edaspidi.
Lugupidamisega, Ülle Uus
vanemspetsialist“
„Teatis väärteomenetluse alustamise kohta
Juhtumi sisu:
Aeg: Juhtumi algus ja lõpp: 19.04.2017 19:30 - 19.04.2017 20:00
Koht: Rägavere tee 2, Lehtse alevik, Tapa vald, Lääne-Viru maakond
Sisu: Juhtumi sisu: 19.04.2017.a ajavahemikul kella 19:30-st kuni kella 20:00-ni Tapa vallas Lehtse külas Rägavere tee 2 maja juures tänaval Mare Udusaar lohistas mööda maad, tirides jalutusrihmast oma hundikoera ning lõi teda mitmel korral jalaga vastu keha. Antud teoga pani Mare Udusaar toime looma suhtes lubamatu teo.
Esitatud teate alusel alustati 20.04.2017 väärteomenetlus nr 2590,17,002070 LoKS § 66'2 lg. 1 tunnustel. Menetleb Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna
ennetus- ja menetlustalitus.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)“
'
Edastasime pöördumise ka Veterinaar- ja Toiduametile, aga sealne loomakaitsespetsialist ÜLLE UUS arvas järgmist:
„Tere!
Aitähh, et teavitasite Lehtse koera väärkohtlemise probleemist. Oleme selle probleemi lahendamisega tegelnud alates 20.04.17.a. Antud koera probleemiks on suur ülekaal ja sellest tulenevad liigese probleemid.
Koera omanik Mare käib koeraga Raplas Vetar loomakliinikus ravil. Olen kliiniku loomaarstiga telefonitsi mitmel korral suhelnud. Loomaarsti sõnul kaalus koer 19.04.17.a. 65 kg . Loomaarsti sõnul peaks koera kaal olema poole kergem.
Koera omanik käib koeraga regulaarselt loomaarsti juures ja koer saab põletiku ravi ja valuvaigisteid. Momendil ma ei näe põhjust, et koer omanikult ära võtta. Koera omanikule tegin ettekirjutuse, et koeraga ei tohi teha pikki jalutuskäike ja tuleb hoolega jälgida loomaarsti korraldusi ja pidada loomaarsti soovitatud dieeti. Tegeleme selle koeraga ka edaspidi.
Lugupidamisega, Ülle Uus
vanemspetsialist“
Kuigi pr.Uus sõnaselgelt keelas pikad matkas koos koeraga, siis Mare Udusaart see ei huvita. Ei huvita teda ka politsei manitsused:
„Esmaspäeval käisid politseinikud ja lubasid kuni 800 eurot trahvi teha. Ma parastasin takka, et võtku jah mu 200 eurone pension ära, siis jään ju koos koeraga nälga!“
„Miks sa seda koera kaasas vead? Küll nähakse teid Jäneda kandis auto peale hääletamas, kuigi väidad, et sa autoga ei sõida. Siis jälle Tallinna vahel!“
„Ma pole hääletanud!“
„Ära aja tagasi, oled küll. Sa oled juba kurikuulus!“
„No ühe korra hääletasin Lehtse teeotsas ja jube luge küll - nüüd olen kohe nii kuulus, et isegi sina tormad kohale!“
„Inimesed helistavad su koerapiinamise pärast. Isegi MUPO helistas!“
„Nad on lihtsalt halvad inimesed ja ei salli, et mul koer on!“
Näikse, et sama meelt on ka valla sotsiaalametnik SIRJE SALURA:
„Ta on raske iseloomuga, aga mitte mingil juhul ei tohi koera ära võtta. Loomakaitse liit peab tegema garantiikirja, et ravib oma kulude ja kirjadega koera terveks ning siis tagastab omanikule.“
„Mina taolisele jamale küll alla ei kirjuta!“
„Mis mõttes te pole sellega nõus? See on täiesti arusaamatu!“
Minu jaoks on arusaamatu, et sotsiaaltöötaja Sirje Salura aktsepteerib teise elushinge, mis sellest, et koera, piinamist. Tuli uus rong, aga Mare seisis järjekindlalt paigal.
„Mine rongi peale, sa ei pea minu pärast siin passima ja koera seisundit varjama!“
„Ja-jah, eks me hakkamegi sättima. Huvitav, miks ta mulle küll nii teeb, et ei kõnni? Muidu jalutab täitsa kenasti kui teisi nägemas pole!“
„Miks sa meie toodud trakse ei kasuta vaid koera ikka kaelast puues tirid?“
„Ma leian, et need traksid teevad koerale halba, sest poovad teda veel rohkem!“
„Mis jama sa ajad? Sul on ju see rihm ka üle koera kõhu tõmmatud! Milleks see hea on?“
„See hoiab teda paremini ohjes“, vastas Mare totakalt naerdes. „Ma olen olnud ülimõistev ja kannatlik sinu suhtes ning üritanud asju nii sulle kui koerale võimalikult vähe kannatusi tekitades korda saada. Sa ise tõmbad kõigele vee peale ja minu kannatus on katkenud! Ma ei saa sellist loomapiinamist aksepteerida!“
Ja Mare hakkaski end rongile sättima. Koer oleks hea meelega edasi lesinud. Avanev vaatepilt oli ikka tõesti jõhker ja masendav – vaene koer ei jõudnud end kuidagi püsti ajada ja lohistas tagumikku mööda maad. Verine käpp jättis perroonile maha järjekordse „veretriibu“! Ma tundsin kuidas viha ja jõuetus minus kasvavad:
„Mare kurat! Kui ma sind veel Hallikesega Tallinnas näen, siis ma võtan ta jõuga ära! Ise tead ja siis jookse politseisse kituma ja pange mind vangi! Ükski normaalne inimene ei pea seda taluma“, surusin läbi hammaste kui koera tagakehast tõstes rongile aitasin.
„Me läheme kohe koju ning hakkame sööma ja ravima …………….“
„Ja-jah, eks me hakkamegi sättima. Huvitav, miks ta mulle küll nii teeb, et ei kõnni? Muidu jalutab täitsa kenasti kui teisi nägemas pole!“
„Miks sa meie toodud trakse ei kasuta vaid koera ikka kaelast puues tirid?“
„Ma leian, et need traksid teevad koerale halba, sest poovad teda veel rohkem!“
„Mis jama sa ajad? Sul on ju see rihm ka üle koera kõhu tõmmatud! Milleks see hea on?“
„See hoiab teda paremini ohjes“, vastas Mare totakalt naerdes. „Ma olen olnud ülimõistev ja kannatlik sinu suhtes ning üritanud asju nii sulle kui koerale võimalikult vähe kannatusi tekitades korda saada. Sa ise tõmbad kõigele vee peale ja minu kannatus on katkenud! Ma ei saa sellist loomapiinamist aksepteerida!“
Ja Mare hakkaski end rongile sättima. Koer oleks hea meelega edasi lesinud. Avanev vaatepilt oli ikka tõesti jõhker ja masendav – vaene koer ei jõudnud end kuidagi püsti ajada ja lohistas tagumikku mööda maad. Verine käpp jättis perroonile maha järjekordse „veretriibu“! Ma tundsin kuidas viha ja jõuetus minus kasvavad:
„Mare kurat! Kui ma sind veel Hallikesega Tallinnas näen, siis ma võtan ta jõuga ära! Ise tead ja siis jookse politseisse kituma ja pange mind vangi! Ükski normaalne inimene ei pea seda taluma“, surusin läbi hammaste kui koera tagakehast tõstes rongile aitasin.
„Me läheme kohe koju ning hakkame sööma ja ravima …………….“
Rong sulges uksed ja viimane asi mida nägin oli see sama opakas naeratus Mare näol. Ei-ei, see polnud üleolev või parastav naer vaid selline kuidagi teistsugune, mingi selline naer, mis annab aimu, et tädike ei jaga absoluutselt matsu või on kimbatuses, sest ei tea kuidas vastata.
Umbes tunni pärast helises taas telefon:
„See mutt on tuleb jälle oma koeraga rongilt. Nüüd on juba vererida ka taga. Ma juba korra kaebasin kõikjale, aga midagi ei tehtud. Mida ma tegema pean? See on nii masendav! Ma filmisin kõik üles nagu sa soovitasid, aga nii nõme on filmida selle asemel, et koera aidata. Üks noorem neiu tahtis sellelt segaselt rihma ära võtta, aga Mare läks talle peaaegu kallale. Ta on ikka täitsa hull peast!“
Umbes tunni pärast helises taas telefon:
„See mutt on tuleb jälle oma koeraga rongilt. Nüüd on juba vererida ka taga. Ma juba korra kaebasin kõikjale, aga midagi ei tehtud. Mida ma tegema pean? See on nii masendav! Ma filmisin kõik üles nagu sa soovitasid, aga nii nõme on filmida selle asemel, et koera aidata. Üks noorem neiu tahtis sellelt segaselt rihma ära võtta, aga Mare läks talle peaaegu kallale. Ta on ikka täitsa hull peast!“
„Ma tean. Ta oli just Balti jaamas ja seal oli ka suur jama!“
„Mida ma tegema pean?“
„Kõige õigem oleks see koer jõuga ära võtta, aga siis pannakse sind kinni. Seda juba pollarid uurivad nii, et ninast veri väljas! Aga teeme uued avaldused. Saada mulle juhtumi kirjeldus ja videod, lasen juristidel esmaspäeval uued kaebused teele panna. Oled sa ikka valmis tunnistama?“
„Mina olen, aga see teine neiu ei ole. See kõik on nii mõttetu! Ma hakkasin täna seda kõike nähes lausa nutma. See pole võimalik! No lihtsalt süda käriseb sees ja jõuetuks teeb!“
Paraku polnud see neiu ainuke tunnistaja ja Hallikese jõhkrat lohistamist nägid eile pealt ka teised inimesed. Kui pahatihti lubavad VTA töötajad enestele märksusi a la loomakaitsjad on liiga emotsionaalsed või tavainimesed on lihtsalt rumalad, kes ei oska olukorda õieti hinnata, siis sedapuhku ajas vaatepilt hinge täis veterinaarspetsialistidega täpselt samasugust haridust omavat Sirje Keisi. Tubli naine ei piirdunud vaid kodus ahhetamise ja kirumisega vaid kirjutas ka ametliku kirja:
„Lp Ülle Uus
Loomakaitse vanemspetsialist
Lääne-Virumaa Veterinaarkeskus
21.05.2017
PÖÖRDUMINE
Pöördun Lehtse elanike nimel Teie poole suure murega. See puudutab Lehtses korterelamus elavat tervisehädades vaevlevat koera. Juba kuu aega tagasi oli see koer väga halvas seisus- tugev ülekaal, jalgade nõrkus, hingeldamine. Sellest hoolimata omanik vedas koera rongiga sõitma.
Lehtse tagasi jõudes, rongilt maha tulles lohistas omanik koera, kes ise jalgu alla ei võtnud, mööda maad ja lõi korduvalt jalaga. Kahjuks nägid seda koera piinamist pealt lisaks minu täiskasvanud lastele ka lapselapsed. Meie kodu on Lehtse raudteejaama vastas. Tookord viisid koera koju minu tütar ja väimees oma autoga. Teatasime politseile ja tegime ka vastavasisulise avalduse.
Loomakaitse on välja uurinud, et omanik käib koerega Raplas loomaarst juures. Väidetavalt ei ole omanik lasknud koerale teha vajalikke uuringuid. Kahtlustan ka veterinaarilt saadud nõuannete- ravimite andmist ja dieeti kehakaalu alandamiseks, omaniku poolset mittetäitmist. Samuti on ta eiranud keeldu koeraga pikki sõite ette mitte võtta. Ta liigub hommikuti sageli koos koeraga rongiga Tallinna suunas, õhtul tuleb rongi pealt.
Eile, 20.05.2017, kella kolmeselt rongilt tulles koer jälle enam jalgu alla ei võtnud. Omanik lohistas koera perrooni trepilt alla ja mööda maad, maha jäid verejäljed, võimalik, et mahajäänud veri on mädasegune, sest kohati olid jäljed kollakad. Koju sõiduks tellis sel korral omanik Tapalt takso. Kohalikke inimesi, kes teda abistada tahaksid, omanik sõimab ja muutub nende suhtes agressiivseks.
Lehtse tagasi jõudes, rongilt maha tulles lohistas omanik koera, kes ise jalgu alla ei võtnud, mööda maad ja lõi korduvalt jalaga. Kahjuks nägid seda koera piinamist pealt lisaks minu täiskasvanud lastele ka lapselapsed. Meie kodu on Lehtse raudteejaama vastas. Tookord viisid koera koju minu tütar ja väimees oma autoga. Teatasime politseile ja tegime ka vastavasisulise avalduse.
Loomakaitse on välja uurinud, et omanik käib koerega Raplas loomaarst juures. Väidetavalt ei ole omanik lasknud koerale teha vajalikke uuringuid. Kahtlustan ka veterinaarilt saadud nõuannete- ravimite andmist ja dieeti kehakaalu alandamiseks, omaniku poolset mittetäitmist. Samuti on ta eiranud keeldu koeraga pikki sõite ette mitte võtta. Ta liigub hommikuti sageli koos koeraga rongiga Tallinna suunas, õhtul tuleb rongi pealt.
Eile, 20.05.2017, kella kolmeselt rongilt tulles koer jälle enam jalgu alla ei võtnud. Omanik lohistas koera perrooni trepilt alla ja mööda maad, maha jäid verejäljed, võimalik, et mahajäänud veri on mädasegune, sest kohati olid jäljed kollakad. Koju sõiduks tellis sel korral omanik Tapalt takso. Kohalikke inimesi, kes teda abistada tahaksid, omanik sõimab ja muutub nende suhtes agressiivseks.
Kas on mõtekas sellises seisus koeraga käia loomaarsti juures Raplas, kui meil on 2 väikeloomakliinikut 3-6 kilomeetri kaugusel - Jüripoja loomakliinik ja Tapa loomakliinik. Pealegi lähevad ilmad järjest soojemaks.
Palume Teie abi koera seisundi diagnoosimiseks ja ravile suunamiseks, sest tänaseks ei ole koera tervislik seisund paranenud, pigem on suund olukorra halvenemiseks- haavapõletiku tekkeks ja vanade hädade süvenemiseks.
Ette tänades, Sirje Keis
kauaaegne suurloomaarst
Lehtse alevik, Rägavere tee X“
„Kus on loomakaitse ja miks nad midagi ei tee?“, hüüatas nii mõnigi inimene eile kommentaariumis hüsteeriliselt kui olin video vaesest Hallikesest üles laadinud. Ja vaadake hääd sõbrad ja püüdke nüüd aru saada, et tegelik loomakaitse ongi Eesti riigis on Veterinaar- ja Toiduamet, Keskkonnainspektsioon ning politsei!!!
Mina ja minu kaasmõtlejad oleme vaid vabatahtlikud, kellel on sama palju õigusi kui teil endilgi. Aga mida siis teha? Hallikesele kõige kiirema abi toob kodanikualgatuse korras koera jõuga ära võtmine. Tuleks sekkuda! Sellel on aga omad tagajärjed – kui lähete omavoliliselt korterisse, siis on tegemist sissetungiga. Kui hakkate tänaval toimetama, siis aga rööviga ja kinni pannakse teid, mitte proua Maret! Ja jamaks läheb, sest proua Udusaar pole teps mitte vaikne kodukiisu vaid metskass, kes kallale tuleb. Hiljem on riigivõim tema poole ja see on juba raudpoltkindel!
Täna läheb isiklikult minu kui pealtnägija ja loomakaitse liidu poolt teele veel kaks avaldust taaskord kriminaalmenetlus alustada. Lisaks koostame ka Helena ja Pireti nimel avaldused. Palju sellest kasu on, näitab juba aeg, aga püüame ikka asju seaduslikult ajada, mitte märtritena ise kohtupinki jõuda.
Tõsi, Hallikesele jaoks võib see paraku hiljaks jääda, sest ta on omadega üsna otsakorral .....
„Mutt eile koos koeraga väljas ei käinud. Täna hommikul ka mitte! Ma helistasin Ülle Uuele ka ja nad lubasid KAALUDA koera ära võtmist. Mare läks hommikul üksi jaama ja ma kardan, et Hallikest enam pole! Siis on ikka täitsa pekkis kui ta õhtul uue kutsikaga koju peaks tulema .......“, nuuksus Mare naabruses elav Helen varahommikuses kõnes telefonitorusse.
Teeb kurvaks ja ajab närvi? Ajabki mindki ning käed tõmbuvad rusikasse!
Käi persse Tapa valla sotsiaaltöötaja Sirje Salura!
Käi persse Lääne-Virumaa Veterinaarkeskuse loomakaitse vanemspetsialist Ülle Uus.
Ja lõpuks käi ka sina kuradile Rakvere politseijaoskonna piirkonnapolitseinik Aleksander Klasberg!
Hallikese piinad ja kannatused on teie tegemata töö!!!
Tõsi, Hallikesele jaoks võib see paraku hiljaks jääda, sest ta on omadega üsna otsakorral .....
„Mutt eile koos koeraga väljas ei käinud. Täna hommikul ka mitte! Ma helistasin Ülle Uuele ka ja nad lubasid KAALUDA koera ära võtmist. Mare läks hommikul üksi jaama ja ma kardan, et Hallikest enam pole! Siis on ikka täitsa pekkis kui ta õhtul uue kutsikaga koju peaks tulema .......“, nuuksus Mare naabruses elav Helen varahommikuses kõnes telefonitorusse.
Teeb kurvaks ja ajab närvi? Ajabki mindki ning käed tõmbuvad rusikasse!
Käi persse Tapa valla sotsiaaltöötaja Sirje Salura!
Käi persse Lääne-Virumaa Veterinaarkeskuse loomakaitse vanemspetsialist Ülle Uus.
Ja lõpuks käi ka sina kuradile Rakvere politseijaoskonna piirkonnapolitseinik Aleksander Klasberg!
Hallikese piinad ja kannatused on teie tegemata töö!!!
