Lindudega on muidugist paras jamps, sest nad on nii haprad ja teinekord lõpetab nende elunatukese ka kergem riivakas mööda akent. Ka see suleline oli ilmselt just aknaklaasi vastu lennates korraliku obaduse saanud – sellest andsid kinnitust muhk peas ja kinni paistetanud silm.
Ja ega nende jaoks enam suurt midagi teha saagi ning enamasti jätame nad rahus toibuma. Mõned ärkavad elule, teised mitte. Pääsukesed ja piiritajad on sellised tegelased, et ega nad maapinnalt suurt lendu saa ja neid peaks aitama. Hilisõhtul ma seda siiski tegema ei hakanud, sest ilmateade lubas jahedat ööd ning polnud sugugi kindel kas linnukesel sellega hakkama saamiseks ka piisavalt energiat on.
Järgmine jant on toitmisega. Õnneks ma sellest pääsesin, sest pääsulind ei tahtnud ühtki kärbest ega putukat näha ega alla kugistada. Hommikul läksin salamahti sahvrisse uurima, et kas ta ikka öö üle elas. Esimene pilk ei tõotanud head, sest ta oli üsna liikumatult. Lükkasin õrnalt näpuotsa improviseeritud pesasse ja see oli soe. Hea seegi. Lasin korra näpuga ka üle selja ja tüüp ärkas justkui ellu- Jesss!
„Halloo, tere Heiki! Kas pääsuke elas öö üle?“, päris linnu päästnud Kristel juba varahommikul tehtud kõnes.
„Elas kenasti ja kohe varsti üritan ta lendu lasta. Las läheb vähe soojemaks. Siis helistan tagasi ja annan teada.“
Ega ma mingi linnutark ole ja sestap konsulteerisin targematega. Ma ise teen raskustega kanal ja kalkunil vahet ning eri pääsuliikide eristamine on lausa raketiteadus. Targemad pakkusid alul talumatult viletsate mobiilifotode põhjal, et tegemist on kaldapääsukesega. Selge, siis viin ta samasse kohta tagasi.
„Ei-ei-ei, ta on hoopis räästapääsuke!“, anti pool tundi hiljem teada.
„Siis ma võin ta ju samas ka lahti lasta? Leiab ise ka tuttava räästa ülesse? Kaugel see ju pole.“
„Lase seal lahti jah ja kui ära ei lenda, siis toimeta hoiukodusse. Küll me seal põhjalikumalt edasi toimetame.“
„Halloo, tere Heiki! Kas pääsuke elas öö üle?“, päris linnu päästnud Kristel juba varahommikul tehtud kõnes.
„Elas kenasti ja kohe varsti üritan ta lendu lasta. Las läheb vähe soojemaks. Siis helistan tagasi ja annan teada.“
Ega ma mingi linnutark ole ja sestap konsulteerisin targematega. Ma ise teen raskustega kanal ja kalkunil vahet ning eri pääsuliikide eristamine on lausa raketiteadus. Targemad pakkusid alul talumatult viletsate mobiilifotode põhjal, et tegemist on kaldapääsukesega. Selge, siis viin ta samasse kohta tagasi.
„Ei-ei-ei, ta on hoopis räästapääsuke!“, anti pool tundi hiljem teada.
„Siis ma võin ta ju samas ka lahti lasta? Leiab ise ka tuttava räästa ülesse? Kaugel see ju pole.“
„Lase seal lahti jah ja kui ära ei lenda, siis toimeta hoiukodusse. Küll me seal põhjalikumalt edasi toimetame.“
Ja nii me õue läksimegi. Tavaliselt ma vabastan linnud ikka muruplatsil - kui tiivad ei kanna, siis on neil veidi pehmem kukkumine. See tüüp aga ei kavatsenudki tiibu lehvitama hakata vaid klammerdus hoopis kõvemini näpu külge. Tee või tina, aga lootus hakkas juba kaduma. Ka maas olles kukkus ta kohe nokkapidi vastu maad.
Korraga vantsis mööda üks külakoer. Mina ja linnuhakatis ta tähelepanu ei köitnud. Tavaliselt ma äärelinnas mingite hulkuvate penide pärast paanikat ei tõsta – rihm on kaelas ja küllap pääses kodust luusima ning las luusib. Küll ta tagasi läheb ja varjukasse ma küll ei helista. Kui koer on hädas, vigastatud või sõiduteel, siis on muidugist hoopis teine teema.
Jaurasin selle va räästaaluse tegelasega veel oma kümme minutit, aga tulu sellest ei tõusnud.
„Lennata ei taha, siis lähed turvakodusse!“, pomisesin omaette ja panin linnu kingakarpi tagasi. Poolel teel tuppa keerasin korraga ringi ja otsustasin veel korra proovida. Ja ikka jõhkramalt nagu piiritajatega – viskan õhku ja eks siis näis, mis saab.
Katsetus tasus end igatahes kuhjaga ära ja linnuke kukkus tiibadega meeleheitlikult lehvitama ja tegi tiiru ümber kõrge puu. Siis lendas lähemale nagu tahtnud oksale laskuda, aga ei teinud seda teps mitte. Siis tegi korra veel minu pea kohal kiire piketeerimise ja tõusis jälle kõrgele õhku. Ühtäkki ilmus ta kõrvale esmapilgul sama tilluke tiivuline ja nii nad üheskoos siis minema lendasidki ......
Helistasin ja teatasin rõõmusõnumit kohe ka linnu päästnud ning tema pärast muretsenud Kristelile:
„Vedas ja aitäh teile, ilma teieta oleks ta oma otsa leidnud!“
„Ohh kui tore, see on küll hea uudis, teile ka suur aitäh!“
Tõsi väike mure mind küll vaevab ja nimelt see, et kuidas ta vaeseke selle kinni paistetanud silmaga hakkama saab, aga peab saama! Valikut lihtsalt pole! Päev sai ilusa alguse ja väike linnuke muutis paremaks nii minu kui Haabneemes elava naise päeva. Loodetavasti mõjus see lugu ka teile positiivselt ja tegi olemise paremaks! Ma väga loodan!
Korraga vantsis mööda üks külakoer. Mina ja linnuhakatis ta tähelepanu ei köitnud. Tavaliselt ma äärelinnas mingite hulkuvate penide pärast paanikat ei tõsta – rihm on kaelas ja küllap pääses kodust luusima ning las luusib. Küll ta tagasi läheb ja varjukasse ma küll ei helista. Kui koer on hädas, vigastatud või sõiduteel, siis on muidugist hoopis teine teema.
Jaurasin selle va räästaaluse tegelasega veel oma kümme minutit, aga tulu sellest ei tõusnud.
„Lennata ei taha, siis lähed turvakodusse!“, pomisesin omaette ja panin linnu kingakarpi tagasi. Poolel teel tuppa keerasin korraga ringi ja otsustasin veel korra proovida. Ja ikka jõhkramalt nagu piiritajatega – viskan õhku ja eks siis näis, mis saab.
Katsetus tasus end igatahes kuhjaga ära ja linnuke kukkus tiibadega meeleheitlikult lehvitama ja tegi tiiru ümber kõrge puu. Siis lendas lähemale nagu tahtnud oksale laskuda, aga ei teinud seda teps mitte. Siis tegi korra veel minu pea kohal kiire piketeerimise ja tõusis jälle kõrgele õhku. Ühtäkki ilmus ta kõrvale esmapilgul sama tilluke tiivuline ja nii nad üheskoos siis minema lendasidki ......
Helistasin ja teatasin rõõmusõnumit kohe ka linnu päästnud ning tema pärast muretsenud Kristelile:
„Vedas ja aitäh teile, ilma teieta oleks ta oma otsa leidnud!“
„Ohh kui tore, see on küll hea uudis, teile ka suur aitäh!“
Tõsi väike mure mind küll vaevab ja nimelt see, et kuidas ta vaeseke selle kinni paistetanud silmaga hakkama saab, aga peab saama! Valikut lihtsalt pole! Päev sai ilusa alguse ja väike linnuke muutis paremaks nii minu kui Haabneemes elava naise päeva. Loodetavasti mõjus see lugu ka teile positiivselt ja tegi olemise paremaks! Ma väga loodan!
