Märtsi lõpp on käes ja see tähendab seda, et mererandades võib taas imearmsaid ukerdavaid karvakerasid näha. Selleaastane esimene kõne tuli täna hommikul Keila-Joalt:
„Rannas on abivajav hülgepoeg ja Keskkonnainspektsioon appi ei tulnud! Kas teie viite ta ära ja aitate?“
„Ei vii ära, sest hülgepoja koht ongi praegu rannas! Inspektsioon tegi õieti, et kohale ei tulnud!“
„Mis mõttes?“
„Hülgepoja lapsepõlv on üürike ja emmed hülgavad neid praegu. Nad peavadki rannas olema ning kui kõht tühjaks läheb, siis kobivad merde tagasi.“
„Äkki ta on haige ja levitab mingit nakkust? Tulge ikka kohale!“
„Pole ta mingi haige ja ei levita ta midagi!“
„Aga ta on kuidagi väga nõrk ja abitu ning lisaks võivad koerad ka pisikesele liiga teha!“
„Nii võib minna küll, aga see on juba omaniku vastutus. Loodetavasti neid randades lahtiselt joosta praegu siiski ei lasta.“
„Aga hülgepoja lähedal on ka surnud luik värske verega. Kas poeg või teda kaitsev ema murdsid äkki maha ja hakkasid lindu sööma? Veri on maas! Ja ta liigutab vaid esimesi käppasid, tagumised oleks justkui halvatud!“
"Olge nüüd, temaga on korras ja kõik peabki just nii olema!"
"Oi aitäh! Meid südametunnistus nii piinas, et jätsime haige looma abita. Sellepärast helistasimegi."
Vat sellistele küsimustele tuleb vastata, aga paanikaks põhjust pole – rannikul ukerdavad hülgepojad on praegu looduses absoluutselt normaalne nähe ja reageerida pole vaja. Sekkuma peaks vaid siis kui nad sõiduteele hakkavad ronima, aga see on juba rohkem nagu Russalka kandi ja Pirita probleem. Sealt me oleme neid ikka aastate jooksul ära tarinud küll ja küll.
Tänavusel soojal talvel merejääd pole ja sestap arvan, et ega neid hülgepoegi ka eriti silma jää. Küllap ka see Keila-Joa tegelane sattus siia pelgalt seetõttu, et kuri põhjatuul puhus ta ühes jääpangaga Soome poolt meie randa. Eestimaa Loomakaitse Liit vähemalt praegu veel manitsevat pressiteadet üllitama ei hakka, aga kes tahab võib lugeda eelmise aasta oma.
Vat sellistele küsimustele tuleb vastata, aga paanikaks põhjust pole – rannikul ukerdavad hülgepojad on praegu looduses absoluutselt normaalne nähe ja reageerida pole vaja. Sekkuma peaks vaid siis kui nad sõiduteele hakkavad ronima, aga see on juba rohkem nagu Russalka kandi ja Pirita probleem. Sealt me oleme neid ikka aastate jooksul ära tarinud küll ja küll.
Tänavusel soojal talvel merejääd pole ja sestap arvan, et ega neid hülgepoegi ka eriti silma jää. Küllap ka see Keila-Joa tegelane sattus siia pelgalt seetõttu, et kuri põhjatuul puhus ta ühes jääpangaga Soome poolt meie randa. Eestimaa Loomakaitse Liit vähemalt praegu veel manitsevat pressiteadet üllitama ei hakka, aga kes tahab võib lugeda eelmise aasta oma.
Nii et ärge siis sapsige! Aga kui te siiski peaksite selle imearmsa tegelasega kohtuma, siis paitama ärge küll minge – tegemist on armutu kiskjaga, kes halva õnne korral teilt isegi näpu otsast võib napsata. Lisaks pole hülgepoja suus elavate bakteritega inimloom kohanenud ja hammustuse tagajärg võib olla seega paha-paha! Ja koeraomanikele palve – hoidke randades ikka silmad lahti ja hülgepoega nähes pange omad penid kinni! Mina tänan!
