„Kümme aastat täis ehk veidike ka koerast, kes tegi minust "avaliku" loomakaitsja“

„Kes sina selline oled?“, päris Erki tema majakese hoovi jooksnud rotveilerilt. Mees plaanis just trenni sõitma hakata ja nii kui ta autovärava avas, oligi võhivõõras koer kohe platsis. Rotveilerite tigedusest räägitakse verd tarretama panevaid lugusid, aga see kutsa oli väga sõbralik ja hüppas rõõmsalt ümber mehemüraka. Erki kükitas maha ja hakkas koera silitama. Ka kutsa laskis taguotsa vastu maad ja vaatas Erkile ainiti silma.

Mees koera ei kartnud, sest ta oli ka varasemalt selle tõuga kokku puutunud ning oskas nende käitumist ette aimata. Erki esimene koer oli ka nimelt just rotveiler ja lugusid nende tigedusest pidas ta nüüd juba küll pesuehtsaks müüdiks, sest Roy nimeline hiiglane oli vaatamata selle tõu kurjakuulutavalele mainele nüüd küll sama leebe kui emme pai.

Ka ta tuttavate „rotikad“ olid viimane kui üks sõbralikest sõbralikumad. Nii et lora puha ja kõik sõltub kasvatusest. On peremees tige, on ka koer tige. Kui inimene tahab loomast murdjat teha, siis selliseks koer ka muutub, oli mehe kindel veendumus.

„Kas sa oled kaduma läinud? Kus su pere on?“, jätkas Erki koeraga tasasel häälel suhtlemist. „Siitkandist kindlasti mitte, sest muidu oleksin  sind varem näinud.“ 

Erki nimelt jalutas oma koertega üsna tihti Männiku vahel ning sestap teadis ta täpselt milline koer just millises aiakeses elutseb.

„Raudselt pole sa siit pärit! Aga pole hullu, küll me su kodu ja pere taas üles leiame.“

Nii algab minu ei-tea-millal-valmiv raamat "Ohver." Ja just täpselt nii algas minu „avaliku loomakaitsja“ karjäär. Tegelaste nimed on raamatus mõistagi muudetud, sest rahvusvahelisele imperealismile ning mõningatele eesti inimestele ei pruugi üllitises kirjeldatud sündmuste avaldamine meeldida, aga siis ei saa nad vähemalt raamatu ilmumist takistada. Nii et lugege aga ridade vahelt ja küll kõik paika loksub.

Nüüd aga väga-väga lühidalt kõigest järjekorras.

2006 aasta detsembris ilmus mu aeda tõesti üks rotveiler. Loom oli eksinud ja keeldus lahkumast. Nii ta jäigi ja hakkasin omanikke, seejärel aga juba uut kodu otsima. Kuna kutsa oli üksjagu ulakas, siis ristisin ta röövlitütar Ronjaks. Ja röövlitütar, kes igal sammul ulakust tegi ning asju pihta pani, ta tõesti oli.

Lootus pererahvas üles leida osutus parajaks pähkliks, sest kõrva pigistatud tätoveeringust kasu polnud ja registritega seotud segadus ajas hulluks – keegi ei osanud midagi täpselt öelda. Nii palju sain teada, et Lätis on ta sündinud, aga see oli esimene kokkupuude sellega, et nn „loomaasjadega“ pole siin riigis teps mitte kõik korras.

Järgmisel päeval läksin koeraga loomade varjupaika. Ronjat vastu ei võetud ja hoolimise eest sain hoopis peatäie sõimata:

„Kas teil häbi ei ole oma koera siis tuua? Miks te temast nii südametult loobute? Meie omanike käest koeri vastu ei võta ja tegeleme ikka hulkuvate loomadega!“

Ei aidanud seletamised ega põhjendamised ning administraatori pilk väljendas vaid põlgust:

„See mees on lurjus! Ta tahab oma sõpra ja pereliiget hüljata!“

Nii me Viljandi maanteel asuvast varjupaigast koos tagasi sõitsimegi. Kuulutasin raadios ja leheski, aga omanik välja ei ilmunud. Kõned Harjumaa veterinaarkeskusesse tulemust samuti ei andnud:

„Kui teie oma pole, siis ajage aga aiast välja ja küll varjupaik ta kinni püüab!“

"Mis mõttes?! Ajan koera Vabaduse puiesteele autode vahele?"

Ei olnud mul südant teda välja visata ja nii ta jäi. Paraku olid mul omal kaks koera - Max ja Bella ning see tekitas paraja peavalu, sest läbi nad ei saanud. Ronja panin elama teisele korrusele, enda kutsad olid alumisel. Et nad läbi ukse ei lõugaks ja ei kraabiks, siis tõstsin trepile diivani ette.

Ja nii mu päevad algasidki – Bella ja Max õue, diivan eest ja Ronja alla korrusele. Siis enda penid ette koridori kinni ja rotveieleripreili köögiterrassi kaudu õue. Seejärel Ronja jälle tuppa, diivan trepile ette ja alles seejärel enda omad taas tuppa. Täielik hullumaja ja oli selge, et lõpmatuseni see niimoodi kesta ei saa. Lisaks oli ka remont pooleli.

Ülisõbralik koer tahtis seltsi ja sellest, et ma päevas kolm-neli korda temaga suhtlemas käisin, ei piisanud kindlasti. Vaene koer kuulis ju, et all korrusel on sõber, aga tema juurde ei saanud, sest uks oli kinni. Üsna masendav ja kurb olukord, aga ega ma saanud ju ka enda koeri välja vista! Mul oli temast väga-väga kahju!

„Kui minu koerad ta omaks võtavad, siis jätan enesele“, oli kindel plaan ja hakkasingi neid aias harjutama. Ronja oli nii rõõmus ja alandlik ning püüdis igati Maxi ja Bella meele järele olla. Retriiver Bellal polnud uue asuka vastu midagi. „Sakslane“ Max ei tahtnud aga külalisest midagi teada. Vaene Ronja! Ta nii püüdis Maxi sõprust võita, aga minu mühakas oli täielik põrguline ja üritas ainult rünnata! Selge pilt! Tuleb hakata uut kodu otsima. Üsna varsti leidus talle ka kodupakkuja, kes väidetavalt olla rotveileritega kokku puutunud küll ja küll. Võimukas naine tekitas hirmu minus eneseski:

„Rotveilerid tuleb paika panna! Nad peavad teadma, kes on peremees ja kus on koera koht!“

„Ärge nüüd ennast kohe kehtestama ka hakake! Loom on niigi stressis!“

„Ärge muretsege. Ei kehtesta ma siin midagi ning pakun talle igati head kodu ja armastust!“

Nii nad Volkswagen Golfiga mu aiast välja vurasid. Ei suuda tänini tagaistmel istuva ja mulle läbi akna ainiti otsa vaatava koera pilku unustada.

„Kuhu mind viiakse? Miks sa mu ära annad? Mida ma valesti tegin?“

Tundsin end mitu päeva viimase mölaka ja reeturina. Valikut paraku polnud ja meelt tegi kergemaks vaid teadmine, et üks hulkuv hing on vähemalt nüüd tänavalt päästetud ja päriskodus. Kuskil pooleteist nädala pärast tuli aga kõne koera võtnud „rotveilerite spetsialistilt“:

„Võtke oma koer kohe tagasi! Ta on tige ja ei allu! Näitab isegi mulle hambaid ja uriseb! Lisaks ta ka ei söö ning on muutunud väga nõrgaks!“

Tormasin tuhatnelja Mustamäele Ronjale järgi. Appikene! Vaesest loomast oli pelgalt selle napi ajaga alles jäänud vaid luu ja nahk! Ilmselt mõjus teistkordne reetmine rängalt ja tekitas suurt stressi. Kindlasti oli oma osa ka alalõpmata kamandaval ja vaid käskivas kõneviisis rääkival „koerakasvatajal!“

Mind nähes Ronja siiski rõõmustas, aga oli üsna loid ja apaatne. Maasturisse ta hüpata enam ei jõudnud ja sestap võtsin ta sülle ning tõstsin masinasse.

„Kuidas te seda teete? Miks ta teie peale ei urise?“, oli naisterahvas hämmingus.

„Kurat võtaks! Te pidite ju spetsialist olema! Ei mina ei tea! See on nagu mingi õnnistus või needus, et need loomad just mind üles leiavad"

Kodune hullumaja jätkus täie hooga, sest otsustasin rotveileri enesele jätta.

„Küll see Max ka lepib! Peab leppima, sest rohkem ma Ronjat ära ei anna!“

Ajapikku Ronja taastus ja tuleb pattu tunnistada – eks ma poputasin teda ka rohkem kui enda koeri. Endine elujõud taastus ja varsti oli vana ja hea ning ülisõbralik kutsa tagasi. Siis ühtäkki tundsin teda silitades naha peal mingeid muhkusid. Käisime arsti juures ja kõik tõpratohtrid laiutasid käsi.

Eluke mu madalas tarekeses hakkas sujuma ja Max oli Ronja suhtes juba palju leplikum. Ja siis nagu välk selgest taevast, hakkas rotveileripreili jälle tasahilju „kustuma.“

„Mis tal küll viga on?“, mõtlesin mööda eri kliinikuid sõtkudes. Tuhanded kroonid läksid mängu ja ei mingit tolku! Lõpuks oli Ronja juba nii nõrk, et ei võtnud enam jalgugi alla. Viisin ta süles autosse ja sõitsime jälle arsti manu. Sedapuhku Laagris asuvasse Maxi kliinikusse, kus tehti ka operatsioon, et ta sisemus korralikult üle vaadata. Veterinaarid nimelt kahtlustasid vähki ja see leidis ka kinnitust:

„Tal on maksavähk ja nahal asetsevad mügarikud on tegelikult kasvaja siirded. Asi on väga paha ja seda koera aidata ei saa! Mida me edasi teeme?“

Seda vastust polnud ma nüüd küll oodanud ja sestap pomisesin:

„Rahas asi pole ja maksku, mis maksab! Peaasi, et ta terveks saab!“

„Teda ei saa enam aidata! Mida te otsustate? Kas äratame ta üles või jätamegi magama? See koer enam uksele vastu ei tule ja saba ei liputa. Eks teie loomulikult otsustate, aga mina soovitaks ta küll tuttu jätta, sest edasine elu oleks koerale väga piina- ja vaevarikas!“

„Andke mulle veidi mõtlemisaega“, sõnasin kliinikust tänavale astudes. Tõmbasin suits suitsu järel ja helistasin muudkui tuttavatele:

„On see ikka õige kui ma ta magama jätan?“

Paganama raske oli alla anda ja loobuda. Lõpuks mu elu esimene eutanaasiaotsus 2. märtsil 2007 sündis, sest see oli Ronjale parim lahendus. Tõstsin ta elutu keha autosse ja läksin koju labida ning kangi järele. Plaan oli ta matta oma maakodusse aianurka, õunapuu alla. Kogu tee, kõik need 60 kilomeetrit nutsin nagu mingi õrn naine, aga sellega mu mured ei lõppenud, sest maa oli külmunud ja isegi tunnid kangiga tagumist erilist tulemust ei andnud. 

Suur viha ja kurbus pimestasid mu meeli:

„Kuradi omanik! Persse! Sellepärast ta koera hülgaski, et mitte ravida ja raha kokku hoida! Kuradi Eesti riik! Registrid on mõttetud ja lurjusest hülgajat tuvastada ei aita! Kuradi varjupaik! Tulevad veel mind süüdistama ja hulkuvat koera vastu ei võta! Kuradi veterinaaramet! Kehitavad õlgu ja käsivad koera tänavale visata! Kuradi külmunud maa! Krematooriume ju pole ja kuidas seda koera siis matta? Kuhu üleüldse peaksid korterites elavad inimesed oma lemmikloomad matma?“, olid vaid mõned küsimused, mis mind vaevasid.

Järgmisel päeval aitas traktorit omav sõber hädast välja ja kaevas enda koduaeda, ühte ilupõõsasse Ronja tarbeks augu. Sinna Nõmme mändide alla, Jansseni uulitsale saigi ta maetud. Viha ja pettumus ajasid mind mööda netti ringi tuuseldama, kus avastasin enda üllatuseks, et Eestis on olemas mingi Loomakaitse Selts. 

„Tohoh! Ma polnud enne neist midagi kuulnudki!“

Lugesin põhimõtted läbi ja need sobisid nagu valatult ka minu maailmavaatega. Helistasin:

„Tahaks teiega liituda! Kuidas see käib?“

„Aga saame siis kokku!“

Loomakaitse Seltsist pärit Meeli ja Heleniga kohtusin kino „Sõpruse“ kõrval asuvas "Reval Cafes." Naised polnud just eriti innustunud nägudega ja ega nad minust eriti midagi arvanud.

„Ma tahaksin midagi nüüd loomade heaks ära teha! Mul on kümneid mõtteid, mida tuleks ja peaks muutma!“, selgitasin õhinal.

Minu vaimustusega nad eriti kaasa ei tulnud ja täna tean juba ise ka miks – esmaemotsiooni ajel liituda tahtjaid on kümneid ja kümneid, aga reaalselt asja saab vaid mõnedest. Ometigi rääkisid nad oma tegemistest üsna põhjalikult.

„Ma tahan liituda! Ma tahan loomade eest väheke rokkida!“

„Kirjuta siis avaldus ja hakka pihta!“

Edasi järgnes vaikus ja nädal möödus. Siis veel veidike. Lõpuks helistasin taas Loomakaitse Seltsi:

„Mida ma tegema pean? Ma tulin ju, et midagi ka reaalselt ära teha? Saate aru?“

„Mida sa teha tahad?“

„Ma ei tea! Mida ma tegema peaksin? Mida ma teha saaksin? On teil vabatahtlikke vaja või mitte?“

„On ikka, aga äkki hakkad siis hädajuhtumeid kontrollima?“

„Kuidas neid kontrollitakse?“

„Meil tegeles sellega üks mees. Helista talle! Ta õpetab.“

Helistasin:

„Tere! Te pidite mulle seletama kuidas neid hädajuhtumeid lahendatakse. Kuidas need koduvisiidid hädasolevate loomade juurde siis käivad? Millised õigused mul üldse on?“

„Ma ei tegele rohkem loomakaitsega!“, kõlas lühike vastus ja kõne lõpetati järsult.

„Mida kuradit? Aga eks tuleb siis jalgratast ise leiutama hakata!“

Ja seda va jalgratast leiutan ma tänaseni, sest „loomakaitsjate kooli“ pole ju olemas. Tõttöelda ega ma eriti kaugele selle leiutamisega pole jõudnud ja olukord siin riigis on loomade jaoks üsna samasugune kui Ronjat kohateski. Võibolla ehk ühiskonna teadlikkus on vaid veidikene tõusnud. Kõik ülejäänu on aga „same shit, only different day“ nagu inglased ütlevad.

See lugu ongi kirjutatud selle vahva rotveileripreili mälestuseks, kelle surmast möödus nüüd juba 10 aastat.  Oli ta siis plehku pannud või hüljatud, aga selge on see, et ilma temata poleks sündinud loomakaitsja Valnerit. Poleks loodud Eestimaa Loomakaitse Liitu. Ei tuleks Loomaveebi ega Loomasaadet ja tont teab mida veel välja mõtlen! 

Aga just täpselt nii palju võib üks hulkuv ja haige koerake muuta inimese saatust ning mõjutada tema elu .........