13 veebruar 2017

"Paha-paha päev!"

Mu Soome kodus, otse maja taga on kiviviske kaugusel lahesopp ja vat seisan mina uhkelt kaldal – ultrasoe talvejopp ninani kinni nööbitud, suusapüksid jalas ja läki-läki peas. Naudin loodust.

„Ilus, kaunis, aga külm! Ometigi tundsin uhkust – ma olen ikka vägev mees, et sellise pakasega üleüldse välja tulin! Ilus, ohh kõik on lihtsalt nii ilus!“

Ja siis see kaabakas tuli ja läks ………………. ujuma. Teine vennike sõitis aga mööda merejääd jalgrattaga!




„Hallooo, merel sõidavad paadid ja laevad, mitte rattad! Mingi rahvuslik eripära või tulete niisama kõvasid kutte mängima? Ja üleüldse kohati on jää ikka nii õhuke, et vajud läbi. Siis on kisa lahti "apua-apua!“

No igatahes mu ego sai nii ränga hoobi, et ühtäkki polnud siin ilmas enam midagi ilusat! Kogenud kodutohtrina kahtlustan isegi ajukelmepõletikku, mis tekkis pelgalt selle nn „talisupleja“ vaatamisest. Muide, ta polnud sugugi ainuke, kes meres varbaid leotamas käis. Isegi memmed ujusid! Häbi tahtis ära tappa!

Lonkisin koju ja tuju paremaks ei läinud. Ka külm on ikka veel naha vahel! Hakkan vist kassi piinama? Äkki teeb olemise taas paremaks!