"Töö tegi ahvist inimese?"

"Töö tegi ahvist inimese!", nii väidavad mõned teadmamehed.

"Töö võib teha aga ka inimesest ahvi", väidan mina ja ma lausa tunnen isiklikult selliseid töönarkomaane, kellel primaadistumise protsess on täiesti pooleli.

Kindlasti tunnete teiegi taolisi kodanikke, kes ainult tööl käimise pärast elavadki. Olgu öö või olgu päev, nende vastus on ikka üks ja sama - pole aega või ma ei saa tulla, sest pean tööd tegema. Endil juba jäsemed pikenevad ja teevad veidraid grimasse ning kohati ka häälitsusi ..... Ja-jaa Eneli, see käib ka sinu kohta ning ma olen lausa mures!

Nädalavahetusel trehvasin sotsiaalministriga, kes oli samuti väga murelik:

"Reformistid toetasid kaasaegset orjapidamist ning inimesed pidid endid sandikopikate eest lausa surnuks rügama. Nüüd oleme aga meie valitsuses ja see olukord peab lõppema! Heiks, ole meheks ja mõtle uus programm välja! Seda muidugi tasuta, raha pole!"

Ja mõtleisingi. Ja kavatsen ka järgima hakata. Tõttöeldes elan selle järgi juba jupp aega ja tervis on nüüd küll hulga paremaks lännu! Võtke ka teie eeskuju ning elate kauem. Ja nüüd selle rahva tervist säästva plaani juurde.


Esmaspäev - Ahh, võtan rahulikult ja sätin end vaikselt töölainele!
Teisipäev - Nädal alles algab ja küll ma tehtud saan!
Kolmapäev - Alles kesknädal ja aega on veel küllaga!
Neljapäev - Aega vist ikkagi napib, aga kiirustades praaki ka ei tee!
Reede - Kindlasti ei jõua ja valmistun parem nädalavahetuseks!
Laupäev - Puhkan südamest, sest töönädal väsitas räigelt ära!
Pühapäev - Minge metsa! Puhkepäeval ma nüüd küll tööd ei rüga!

Niimoodi oleks asi ka tasakaalus ja vastaks makstavale palgale. Oleme ausad ja palka pole meist enamus tänaseni saanudki ning seda piskut võiks nimetada pigem sotsiaaltoetuseks, kui palgaks. Eks ole?

Nii et mõnnat töönädalat ja ärgi endid pooleks rabelege! Aega on piisavalt ja ega töö pole jänes, et metsa plehku paneb! Ühe tundmatu autori luuletusega on igati paslik seda üllitist lõpetada:

"Ma armastan oma tööd ja palka, mida saan,
armastan enam ja enam, iga päevaga
ma armastan ülemust - parim on ta
ja ülemuse ülemust ning teisi ka.

Ma armastan oma kabinetti ja selle asetust
ma vihkan puhkusele mineku kohustust.
ma armastan mööblit, nii hall ja nii kulunud
ja paberivirnu, mis on kõrgele kerkinud

Ma arvan, mu töö on tõepoolest hea
ja paremat sellest ei midagi tea.
mulle meeldivad kõik, kellega töötan koos.
nende irved ja märkused ja pilkelood.

Ma armastan arvutit ja tema programme,
ja pilte ja tekste ja muidki faile,
olen liibund ta külge ja armastaks enamgi
kui nad töötaksid ometi kauem kui minuti.

Ma olen siin õnnelik, nii õnnelik ma.
firma kõige õnnelikum ori olen ma.
ma armastan tööd ja kordan seda seni
et armastan isegi neid sõbralikke mehi
neid sõbralikke mehi, kes tulevad täna
valgeis kitlites mehi, kes viivad mind siit ära!"