Mu eilne kirjutis Ihaste tallis elavate hobuste olukorrast pälvis tähelepanu ja liialdamata võin öelda, et oma pool päeva tuli sel teemal telefoni teel ka suhelda. Helistasid valdavalt lapsevanemad, kelle võsukesed ratsatreeningutel käivad. Helistasid ka mõned ajakirjanikud, aga esitatud küsimused ja toon olid sellised, et ega neid see teema nagu eriti kottinud.Õhtuks oli meilboksi laekunud ka hulgaliselt tunnismaterjali erinevate fotode ja videodega, milles siis figureerisid ühe või teise tervisehädaga ilusad ja uhked suksud. Ühtkokku laekus mulle 18 kirja. Ihaste talliga seoses lisasid oma allkirja pöördumisele veel kaks inimest ehk ühtekokku pole olukorraga rahul seega samuti 18 lapsevanemat.
Kui pahatihti viitavad ametnikud kaebuste puhul ühe või teise inimese liigsele emotsionaalsusele või asjatundmatusele, siis 18 inimese pöördumist ei saa küll kuidagi ignoreerida või mida teie arvate? Senini pole Ihaste talli juhtkond aga pidanud vajalikuks neile siiski vastata.
„Suud kinni eided ja pritsige pappi ning olge õnnelikud, et me teie nõmedaid lapsi üleüldse oma hobuste juurde laseme “, on vast see loogika, mille järgi talli juhtkond talitab.
Kui naiste jutt kiskus kohati tõesti väga emotsionaalseks, siis palusin veidi ka meestel asja uurida. Ärge nüüd hakake mind seepärast šovinistiks sõimama! Üks juristist endine ajakirjanik, kelle elunatuke hobustega väga läbi põimunud on, saatis järgmise kirja:
„Uurisin su jaoks veidi tausta - omanik pidavat kinnisvaraärikas olema? Tegevjuht polevat ka hobuseinimene. Hetkel on info stiilis „naised saunas rääkisid“, aga need naised teavad, mida räägivad!
Ihastes on olnud probleeme varasemaltki, aga siis on need olnud lahendatavad. Kompleks õnnestus omanikul kunagi erastada ja ta tahtis sinna kinnisvaraarendust, aga kokkuleppe kohaselt peab mingi aeg hobuseid edasi pidama.
Igatahes osa väljakuid tõmmati maha ja majad on seal peal. Arvatavasti hääbuv tall. Spordis tegijad ei ole ning paremad treenerid on sealt ära tulnud. Toiduprobleemid on varasemalt korda saadud ja teiste tallide poolt „noa selga“ löömist praegu ei kahtlusta. Seega ei usu, et probleem on õhust võetud.“
„Heiki, sa pead sinna ise kohale minema. Tartu tallis on mingi sarnane kamm käimas ja üldiselt pidi see värk seal kõvasti haisema. Pidi suisa nina lahti lööma! Saan anda kontakte, kes olukorraga vahetult kursis on. Millal lähed?"
„Kuulge Valner, nalja teete või? Võrreldes Tartu Ratsakooliga, kantakse Ihastes hooseid lausa kätel!“, tuli mulle järjekordne kõne nördinult lapsevanemalt justkui eelpool mainitud kirja tõestuseks.
„Mida te nüüd nende hobuste päästmiseks ette võtate?“
„Seaduse järgi peab asja kontrollima Veterinaar- ja Toiduamet. Nemad saavad loomade heaolu tagamise eest palka ja nende töö on ka olukorda kontrollida ning rikkujaid karistada.“
„Sellisel juhul jätke mu kõne tähelepanuta, sest see on täiesti mõttetu ametkond! Lisaks on nad siin Tartus kõik omavahel tuttavad ning hobustele sellest tulu ei tõuse! Ka linnavalitsuses teatakse, aga ei tehta millegipärast midagi!“
Tõesti! Tuleb tunnistada, et ilmselt Veterinaar- ja Toiduametil ning Eesti kohtul on rahva seas kõige madalam maine. Seda olen kuulnud oma tele- ja loomakaitsejatöö ajal oi-oi-oi kui palju kordi ning nende ametkondade vennikesed näivad lausa nautivat rahva õiglustundel trampimist!
Viljandimaa veterinaarkeskuse spetsialist Tony Ojuland käis asja kontrollimas ja tuvastas järgmist:
„Tere, 13.12.2016.a kontrolliti Kõpu vallas Iia külas Lea R elukoha juures asuvas varjualuses peetava hobuse tervislikku seisundit ja pidamistingimusi. Ulvi R-le kuuluv tiine mära on keskmises toitumuses. Kontrolliti ka Ulvi R-i elukohas (Kõpu vald, Tipu küla) peetavate hobuste pidamistingimusi. Ulvi R-i elukoha juures asuvas loomapidamishoones peetakse kolme hobust (üks varsaga mära ja üks ruun).
Hobused talli juures on keskmises toitumuses. Talli juures on hobustele olemas jooksuaiad. Hobuseid söödetakse - joodetakse regulaarselt. Ulvi R-le tehti korraldus viia tiine mära Lea R-i juures asuvast varjualusest oma elukoha juures asuvasse loomapidamishoonesse. 15.12.2016.a viis Ulvi R tiine mära oma kinnistul asuvasse loomapidamishoonesse.“
Mulle teate edastanud hobusteomanikust naisterahva ajas see vastus aga lausa ropendama. Olgu kohe mainitud, et reeglina ta vägagi kontrollib oma suuvärki!
„Mida see keskmine toitumus tähendab? Et on lootust kevadeni ära elada või? Kuradile! Milleks üldse? Pidamistingimused - kuskil maja kôrval on mingi aed! WTF! Aga allapanu? Söödakvaliteet? Ruumide seisukord? Fuck, täiesti mõttetu!!!“
Vat sellised lood on siis nende hooste pidamisega ja tõttöelda tahaksin ka ise eelpool toodud küsimustele vastuseid saada.
„Valner, mida te nüüd ette võtate? Mida Eestimaa Loomakaitse Liit saab konkreetselt tallides virelevate ratsahobuste jaoks teha?“, pärisid nõudlikud tartlannad ja õigusega.Ei oskagi kohe midagi vastata, sest seaduse kohaselt on mul samapalju õigusi nagu jalgpallikoondise väravavahil või külakoori dirigendil. Seega on ka meie vabatahtlik loomakaitse äärmiselt vähetõhus ehk üsna mõttetu tegevus, mis püsib vaid käputäie inimeste entusiasmil, kes oma suures naiivsuses üritavad maailma parandada!
„Annaks äkki tappa või paneks nende autod ja majad põlema?“
Seda ma muidugi ei tee, aga hoiatan eneseimetlejatest Eesti elu korraldajaid, et ühel heal päeval just nii juhtuma hakkabki, kui „äärmuslike loomakaitsjate“ noor põlvkond peale kasvab ning loomapiinajate üle kohtumõistmine enese kätte võtab! Teie ju oma tööd korralikult ei tee ning looma valutundvaks elusolendiks ei pea!
Eestimaa Loomakaitse Liit seadusekuuleka ühendusena teeb siiski algatuseks vastavad avaldused Veterinaar- ja Toiduametile, kelle kohustus ja pädevus on muuseas ka ratsahobuste heaolu tagamine.
Lisaks koguneme täna õhtul väikeseks ajurünnakuks ning oleme kaasanud ka väljastpoolt juriste ning hobusõpru, et millimeeterhaaval üle vaadata videodes ja fotodel olevate hobuste haigustunnused ja vigastused. Ja seda ikka ainult sellel eesmärgil, et politseisse kriminaalasja algatamiseks avaldus teha, sest vigastatud hobuse „tööle“ sundimine on ju sulaselge loomapiinamine. Siin pole vaielda midagi, aga eks lõpptulemus sõltub ikka sellest millise uurija, prokuröri või kohtuniku lauale asi maandub. Kui satuvad olema nö "loomainimesed", siis on hästi. Kui mitte, siis on pekkis ja kogu asi vaibub kasvõi avaliku huvi puudumise tõttu!Mõistagi ma avalikustan sündmuste kulgu niipalju kui võimalik ja tõttöelda ma ei imestaks, kui sellest kooruks välja ka Eesti ajaloo kõige suurem „hobuskandaal“, mis lööb õhu puhtaks mitte ainult Tartu tallides vaid mujalgi!
Lisaks muudele jamadele väideti veel, et Ihastel polevat ka talli atesteeringut ning seega seal justkui ei tohiks lastele üldse mingeid trenne anda. Ma pole selle asjaga kursis, et kuidas peab või ei tohi ning jätke see pisiasi siis esialgu tähelepanuta.
Igatahes teema kisub vägisi juba "Pealtnägija" tasemele ja ainest korralikuks skandaaliks oleks maa ja ilm! Selle tarbeks aga on mõistagi jälle vaja ka loomasõbralikke ajakirjanikke ning toimetajaid, kellele teema korda läheks!