Ühed vastikumad jätised siin maamuna peal on loomavihkajad, kes pimeduse varjus teie koduaeda mürgi, žiletiterade, lõhutud klaasi või naeltega segatud lihapalle sokutavad, aga hommiku saabudes laialt naeratades terekäe ulatavad:
„Kuidas läheb naaber hea?“
„Halvasti! Keegi mölakas tahtis mu koera ära tappa!“
„Oi-oi-oi, kui pahasti! Mina pole küll midagi ega kedai märganud, aga kas pontu-lontu jääb ikka ellu?“
„Ei tea?“
„Siis on tõesti halvasti! Pidage vastu ja soovin kutsale hääd paranemist!“
Pärast taolist vestlust on ju väga raske uskuda, et tapatöö võttis ette just toosama heasoovlik naabrimees. Eks ole? Enamasti pääsevad need tõprad puhtalt. Sel korral aga mitte, sest koera mürgitamine on kenasti videolindil olemas. Nüüd saab ka politsei veidi tõhusamalt tegutseda, kuigi loomade piinamine ja tapmine nende töös just prioriteetide hulka ei kuulu ega hakka kunagi ka kuuluma.
Aga sellest loost oleks võinud vägagi prioriteetne juhtum saada. Küsite, et kuidas? Aga väga lihtsalt, sest kui selle mürgiannuse oleks nahka pistnud peres kasvav 5 aastane laps, siis me räägiks enam koeramürgitajast vaid lapsetapjast. Lapsed ju teadagi topivad igasugu jama oma suhu ning turvalisest koduhoovist leitud palukesed ei saa ju ometi ohtlikud olla!
„Miks tahtis keegi mu head sõpra ja mängukaaslast tappa? Miks?“
Ei oska mina vastata miks taolised väärastunud sadistid siia ilma sünnivad! Ja sulaselgest sadismist on jutt küll, sest ega seesugune surm kerge ole. Paljud pole vast neid piinu näinud. Mina olen! Siis kui Nõmmel 38 koera, minu dobermann Petra nende seas, ära mürgitati. See oli nii räige, et lapsed tuli saata vanaema juurde, et nad seda õudust ei näeks. Ka selle peale ei viitsi loomamürgitajad mõelda ja jahuvad muudkui inimeste kaitse vajadusest ja aafrika nälgivatest lastest. Minu poolest pange endid põlema ja maailm muutub koheselt hulga paremaks paigaks!
„Kes see peast värdjas vennike on?“, tahate nüüd kindlasti teada.
"Aga vat ei ütle!"
„Miks Valner? Ära ole selline äpu ja jobu ning lao aga aadress koos nimega letti!“
Muide, sama reegel kehtib ka meedia kohta, sest mürgitatud koer vast uudiskünnist ei ületagi. Valetav ja „tublist pensionärist kodaniku“ head nime määriv Valner aga kindlasti. Ja kelle vastu te siis ise keerate? Loomulikult minu ja ei viitsi ma rohkem midagi tõestama hakata ega seda sitta taluda. Lisaks võib enneaegne lällamine ka politseiuurimise tuksi keerata ning sestap on targem teinekord esialgu vagusi olla.
See muidugi ei tähenda seda, et selle õnnetu leonbergeri lugu rääkimata jääb. Ka see oleks vale ja ebaõiglane ning absoluutselt mitte minu moodi! Sestap kannatage veidi ja ehk juba veebruaris näete loodetavasti nii jätise nime, kui ka lõusta. Veel täna kavatsen selle üles filmida ning härralt aru pärida. Eks siis näis, mida ta selle peale kostab. Tegelikult polnud see teps mitte esimene kord, kui ta naabri koeri teise ilma tahtis saata.
Ka kevadel viskas ta aeda maiuse, milles oli hulganisti kalakonkse. Koerajumalad olid aga ka tookord kutsade poolt ning konksud nende sisikonda lõhki ei kiskunud vaid tulid loomulikul moel välja. Jälle oleks väga piinarikas surm olnud ja vaielge nüüd vastu, et ma taolist inimest pesuehtsaks sadistiks sõiman.
Helistasin kohe perenaisele ka ja see uudis keeras tal mõistagi pisaratekraani lahti. Loodetavasti hakkab nutma ka koeramürgitaja, kui kuuleb mu käest, et vaatamata ta meeleheitlikele ponnistustele on selle Laagris elava pere koerad tänini veel vägagi elus! Ka laps on senini mürgitusest pääsenud. Vedas täiega!
Omaette küsimus on muidugi see, et kui kauaks seda õnne jagub, sest ega seda eakat sadisti juba enam ümber kasvata ning varem või hiljem leiab ta uue mooduse kuidas oma põrgulik plaan ellu viia!