„Mida sa jamad, pole ju väljas!“
Seda küsimust on mulle viimase mõne kuu jooksul õite tihti esitatud. Ilmselt ka põhjusega, sest telefon tõesti jupsib ning kõnesid on kõvasti vähemaks jäänud. Kõige kurjem on seetõttu mõistagi naiska, kes eluks vajalikke korraldusi mulle operatiivselt edasi anda ei saa. Kuigi minu mätta otsast vaadates on see hoopis suur pluss, siis eelkõige kodurahu huvides sättisin sammud ühte kaubanduskeskusesse, et uus kõnelemise aparaat ligi võtta.
Esimese asjana märkasin, et midagi on inimestega juhtunud. Ja nimelt üsna paljud, eelkõige aga just naised, naeratasid lahkelt. Kabuhirmus jooksin vetsu, et oma nägu üle vaadata – äkki on must või midagi taolist. Ei olnud ühti! Sellega mu hädad alles algasid.
Kuigi järjekord oli pikk, siis noorukese teenindaja sõbralik olek ja abivalmidus tõmbasid pinged koheselt maha.
„Mul oleks vaja sellist telefoni kuhu kaks kaarti sisse läheb. Järgmisest aastast hakkab mul veel üks number tööle ja kahte moblat kaasas tarida oleks nõme. Kas selliseid ikka tehakse?“
„Ikka tehakse. Millist marki tahate?“
„Ma olen ikka lojaalne Volvo ja Sony-mees olnud. Tõsi, Volvole ma murdsin eelmisel aastal truudust!“
„No murdke siis Sonyle ka, sest palju ägedam on hoopis Huawei kahe kaameraga aparaat. See teeb ikka ülihäid pilte ja on selles hinnaklassis absoluutne tipp!“
Ega ma väga kaua end ümber veenda lasknudki ja juba oli tuttuus aparaat mul peos.
„Aga kas vanast aparaadist andmed ka uude saaks üle tuua? Sõnumid on iseäranis tähtsad, sest lisaks loomakaitsega seotud SMS-dele on seal ka ühe psühhopaadi üllitised ja vat neid ma tahan selles raamatus, mida kirjutan sõna-sõnalt kasutada?“
„Pole probleemi ja ikka saab“, lausub malbe neidis naeratades. “Veerand tundi kopeerimist maksab 10 eurot. Tulgegi umbes paarikümne minuti pärast tagasi.“
Sobis hästi ja sättisin sammud kellasepa manu, sest ka sellel puldil, mis mu auto lukku ja valve alla paneb, olid patakad tühjad. Tohoh tilla - ka kellasepp naeratas. Mu süda aimas halba!
„Ja mida teile härra Valner? Kas kell läks puruks?“
„Ei-ei, mul polegi kella, aga puldi patakad vahetaks küll ära.“
„Andke aga siia ja teeme ära.“
Napid minutid hiljem oligi pult mu peos tagasi.
„Kaks eurot palun. Patarei oli tõesti juba lahjavõitu.“
„Ma näen jah, et teil on kirjas kaks eurot, aga palju te vahetamise eest küsite?“
„Ma ei võta midagi, las jääda kingituseks!“
See oli veider ja kahtlustasin juba, et äkki tahab kellasepp mulle keelt kõrva ja kätt püksi ajada? Ometigi ta sedasorti vennike nüüd küll ei tundunud. Hämmeldunult läksin Telia esindusse tagasi.
„Kas andmed sai üle viia?“
„Ja-ja. Sellega on korras.“
„Palju ma võlgnen?“
„Ei midagi, las see jääda minu kingituseks teile!“
"Mis pagana kingituseks? Mis neil viga on? Viimati taheti mulle kingitust teha lapsepõlves, aga ma nägin selle nilbete mõtetega kommionu läbi!"
See ei saa ju normaalne olla, sest tänapäeval ei öelda sulle teregi ilma paari eurot küsimata, aga nüüd kohe kaks inimest järjepanu teevad heast peast kingitusi. Kahtlane! Väga kahtlane, aga mind juba ei peta!
Kuna ma olen üks paras nisanäpp, kes asju pahatihti maha pillab, siis oli tark ka moblale turvaklaas peale liimida ning mingid kaaned ümber sebida. Nii klaas, kui sobivad kaaned olid ühes teises poes müügil täitsa olemas.
„Kaaned maksavad kakskümmend viis eurot ja klaas üheksa. Kas sobib?“
„Ikka sobib. Ega me siin mingid vaesed ole!“
Mõni hetk hiljem oligi turvaklaasitud mobiiltelefon uhkesse kesta rüütatud.
„Kolmkümmend neli eurot palun.“
„Aga palju klaasi paigaldamise eest?“
„Pole midagi vaja, ma tegin seda kingitusena!“
Nüüd valdas mind juba kabuhirm ja üle õla raha ulatades jooksin tuhatnelja Järve keskusest välja. See on mingi viirus! Pole kahtlustki, sest mornid ja omaette hoidvad eestlased üleöö ei muutu. Panin masinale hääled sisse ja hakkasin end kodu poole sättima. Peateel tuli pikk autode joru. Korraga jäi üks uhke mersu seisma ja viipas sõbralikult naeratades käega, et saaksin vahele keerata.
„Appi! See on ka nakatanud!“, vasardas mu peas. „Peaasi, et ise haigeks nüüd ei jääks! Tahan olla ikka selline morn ja kuri ja osavõtmatu ja pahatahtlik ja ….."
Koju jõudes oli memmeke, käed puusas, uksel vastas ja üldse ei naeratanud:
„Kus sa olid? Kuhu sa nii kauaks jäid?“
Suur õnnetunne valdas mind kuuma lainena, et vähemalt temake veel nakatunud pole ja terve mõistuse juures on.
"Jummel tänatud, et vähemalt kodus on kõik endine!"
Aga teie olge ettevaatlikud, kui linna vahel ringi tuuseldate! Kuigi Terviseamet pole epideemiat välja kuulutanud ning riigiisad vaikivad haigusepuhangu maha, siis asjad on hullemast hullud ning kaitstud pole keegi.
„Kandke vähemalt marlimaske ja neid õhukesi kummikindaid. Lapsi aga ärge üleüldse õue laske ning jääge ikka terveks!"
Seda küsimust on mulle viimase mõne kuu jooksul õite tihti esitatud. Ilmselt ka põhjusega, sest telefon tõesti jupsib ning kõnesid on kõvasti vähemaks jäänud. Kõige kurjem on seetõttu mõistagi naiska, kes eluks vajalikke korraldusi mulle operatiivselt edasi anda ei saa. Kuigi minu mätta otsast vaadates on see hoopis suur pluss, siis eelkõige kodurahu huvides sättisin sammud ühte kaubanduskeskusesse, et uus kõnelemise aparaat ligi võtta.
Esimese asjana märkasin, et midagi on inimestega juhtunud. Ja nimelt üsna paljud, eelkõige aga just naised, naeratasid lahkelt. Kabuhirmus jooksin vetsu, et oma nägu üle vaadata – äkki on must või midagi taolist. Ei olnud ühti! Sellega mu hädad alles algasid.
Kuigi järjekord oli pikk, siis noorukese teenindaja sõbralik olek ja abivalmidus tõmbasid pinged koheselt maha.
„Mul oleks vaja sellist telefoni kuhu kaks kaarti sisse läheb. Järgmisest aastast hakkab mul veel üks number tööle ja kahte moblat kaasas tarida oleks nõme. Kas selliseid ikka tehakse?“
„Ikka tehakse. Millist marki tahate?“
„Ma olen ikka lojaalne Volvo ja Sony-mees olnud. Tõsi, Volvole ma murdsin eelmisel aastal truudust!“
„No murdke siis Sonyle ka, sest palju ägedam on hoopis Huawei kahe kaameraga aparaat. See teeb ikka ülihäid pilte ja on selles hinnaklassis absoluutne tipp!“
Ega ma väga kaua end ümber veenda lasknudki ja juba oli tuttuus aparaat mul peos.
„Aga kas vanast aparaadist andmed ka uude saaks üle tuua? Sõnumid on iseäranis tähtsad, sest lisaks loomakaitsega seotud SMS-dele on seal ka ühe psühhopaadi üllitised ja vat neid ma tahan selles raamatus, mida kirjutan sõna-sõnalt kasutada?“
„Pole probleemi ja ikka saab“, lausub malbe neidis naeratades. “Veerand tundi kopeerimist maksab 10 eurot. Tulgegi umbes paarikümne minuti pärast tagasi.“
Sobis hästi ja sättisin sammud kellasepa manu, sest ka sellel puldil, mis mu auto lukku ja valve alla paneb, olid patakad tühjad. Tohoh tilla - ka kellasepp naeratas. Mu süda aimas halba!
„Ja mida teile härra Valner? Kas kell läks puruks?“
„Ei-ei, mul polegi kella, aga puldi patakad vahetaks küll ära.“
„Andke aga siia ja teeme ära.“
Napid minutid hiljem oligi pult mu peos tagasi.
„Kaks eurot palun. Patarei oli tõesti juba lahjavõitu.“
„Ma näen jah, et teil on kirjas kaks eurot, aga palju te vahetamise eest küsite?“
„Ma ei võta midagi, las jääda kingituseks!“
See oli veider ja kahtlustasin juba, et äkki tahab kellasepp mulle keelt kõrva ja kätt püksi ajada? Ometigi ta sedasorti vennike nüüd küll ei tundunud. Hämmeldunult läksin Telia esindusse tagasi.
„Kas andmed sai üle viia?“
„Ja-ja. Sellega on korras.“
„Palju ma võlgnen?“
„Ei midagi, las see jääda minu kingituseks teile!“
"Mis pagana kingituseks? Mis neil viga on? Viimati taheti mulle kingitust teha lapsepõlves, aga ma nägin selle nilbete mõtetega kommionu läbi!"
See ei saa ju normaalne olla, sest tänapäeval ei öelda sulle teregi ilma paari eurot küsimata, aga nüüd kohe kaks inimest järjepanu teevad heast peast kingitusi. Kahtlane! Väga kahtlane, aga mind juba ei peta!
Kuna ma olen üks paras nisanäpp, kes asju pahatihti maha pillab, siis oli tark ka moblale turvaklaas peale liimida ning mingid kaaned ümber sebida. Nii klaas, kui sobivad kaaned olid ühes teises poes müügil täitsa olemas.
„Kaaned maksavad kakskümmend viis eurot ja klaas üheksa. Kas sobib?“
„Ikka sobib. Ega me siin mingid vaesed ole!“
Mõni hetk hiljem oligi turvaklaasitud mobiiltelefon uhkesse kesta rüütatud.
„Kolmkümmend neli eurot palun.“
„Aga palju klaasi paigaldamise eest?“
„Pole midagi vaja, ma tegin seda kingitusena!“
Nüüd valdas mind juba kabuhirm ja üle õla raha ulatades jooksin tuhatnelja Järve keskusest välja. See on mingi viirus! Pole kahtlustki, sest mornid ja omaette hoidvad eestlased üleöö ei muutu. Panin masinale hääled sisse ja hakkasin end kodu poole sättima. Peateel tuli pikk autode joru. Korraga jäi üks uhke mersu seisma ja viipas sõbralikult naeratades käega, et saaksin vahele keerata.
„Appi! See on ka nakatanud!“, vasardas mu peas. „Peaasi, et ise haigeks nüüd ei jääks! Tahan olla ikka selline morn ja kuri ja osavõtmatu ja pahatahtlik ja ….."
Koju jõudes oli memmeke, käed puusas, uksel vastas ja üldse ei naeratanud:
„Kus sa olid? Kuhu sa nii kauaks jäid?“
Suur õnnetunne valdas mind kuuma lainena, et vähemalt temake veel nakatunud pole ja terve mõistuse juures on.
"Jummel tänatud, et vähemalt kodus on kõik endine!"
Aga teie olge ettevaatlikud, kui linna vahel ringi tuuseldate! Kuigi Terviseamet pole epideemiat välja kuulutanud ning riigiisad vaikivad haigusepuhangu maha, siis asjad on hullemast hullud ning kaitstud pole keegi.
„Kandke vähemalt marlimaske ja neid õhukesi kummikindaid. Lapsi aga ärge üleüldse õue laske ning jääge ikka terveks!"