Nagu sellest veel ei piisaks! Hiljem selgus veel, et liigesest väljas olnud esikäpp on ka tundetu. Okei, ehk said närvid veidi viga ja ajapikku taastub. Kui aga avariis imekombel ellu jäänud koer ei suutnud kontrollida ka teist esikäppa, tekitas see juba põhjendatud kahtluse, et asi pole teps mitte käppades, vaid viga võib olla ka selgroos või seljaajus või tont seda teab, kus veel!
Kaine mõistus ütles, et tuleks teha halastav süst, sest ega temast enam elulooma saa. Süda vaidles aga sellele vastu:
„Tappa on ju nii kuradi imelihtne, aga punnitage veel ja aidake ta elule! See ülisõbralik ja tänulik noor koer on seda igati väärt!“
Eile hakatigi siis Õismäe servas asuvas kliinikus vaesekest väga põhjalikult uurima. Kohal olid nii ortopeed, kui neuroloog. Aeg tiksus ja seda mitte kutsa kasuks, sest ega operatsioone saa ka lõpmatuseni edasi lükata. Lõpuks tuli ka arstide otsus – hakkame juba homme (loe täna) opereerima, sest koer on üsna hästi taastunud ning võimalused edasiseks normaalseks eluks on päris head:
„Esialgu me amputatsioonist ei räägi ja võtame ette tagumise käpa, mis vajab kõige kiiremat sekkumist. Kui taastada ei saa, siis halvemal juhul lõikame maha luupea, aga lihas hakkab hoidma ning taolisi oppe tehakse üsna sageli. Ka praguline vaagen pole teab, mis suur probleem ning ka esikäpa vigastuse vaatame põhjalikumalt üle.“
See otsus mõistagi rõõmustas mind, aga kas ka operatsioonide tarbeks raha annetati? Kas inimestele läks selle õnnetu neljajalgse saatus korda? Veel teles töötades kandsin ma rahvale alati ette, kui palju annetusi laekus ning vahet polnud kas ma palusin aidata inimlooma või mõnda teist elukat. Samamoodi käitun ka edaspidi.
Mul on ülimalt hea meel teatada, et Jõelähtme kutsale elati kaasa ja mitte vähe! Head ja kaastundlikud inimesed pole maamunalt sugugi mitte kadunud!
„Eestlased on tuimad egoistid, keda võõras mure ei koti ja nad hoolivad vaid endist!“, on üsna levinud arusaam.
„Minge metsa oma jutuga!“, ütleksin ma antud juhul, sest see kurb looke läks korda ja liigutas südant ikka väga paljudel inimestel. Näiteks mu seinal asuvat kahte lugu jagati üle 1000 korra. Emotsioone väljendati 612 korral ja ka heasoovlike paranemissoove ning kommentaare edastati küllaga. Kliinikus tehtud mobiilivideot on praeguse seisuga vaadanud 30 387 inimest.
Nüüd ka rahast. Raamatupidaja lõi numbrid kokku ja eilse hommikuse seisuga annetas koerakese päästmise tarbeks 351 inimest veidi üle 4200 euro ja seda pelgalt Facebooki postituse põhjal, sest mujal me ei kuulutanud. See on täiesti müstiline summa, sest minu mäletamist mööda pole rahvas loomakaitse liidu üleskutsetele veel nii massiliselt reageerinud ega ühelegi loomale niimoodi kaasa tundnud. See liigutas mind väga ja siinjuures kõigile suuremad tänud:
„Jõelähtme koeratüdruk saab kõige paremat saadaolevat ravi ning tänu temale pääsevad arstile veel nii mõnedki teised neljajalgsed, kes auto alla jäävad. See on nii annetajate, kui meie soov ja seda raha kasutab loomakaitse liit ainult sel eesmärgil. Seda võin lubada!“
Suured tänud veelkord ja loodame, et kõik möödub tõrgeteta, sest ka väiksemad operatsioonid on tegelikult alati seotud riskiga. Lisaks arstidele peab ka koeratüdruk ise üksjagu enda eest nüüd võitlema ning loodetavasti on ka Koertejumal kohal ja tagab sellele loole õnneliku lõpu!
Pärast tänast operatsiooni jääb koerake paariks päevaks veel kliinikusse arstide järelevalve alla ja siis rändab Laagrisse hoiukodusse taastuma. Olengi praegu kimbatuses kas öelda ka täpselt, kes ta eest hoolitsema hakkavad? Igaks juhuks ilma nende loata veel praegu ei ütle, sest üsna tihti ei taha inimesed liigset tähelepanu ja tõsi ta on – heategudel pole ju tegelikult nime!
Nii palju võin öelda, et tegu on mu tuttavatega, läbi ja lõhki koerainimestega ja nad on varemgi loomi täiesti omakasupüüdmatult aidanud. Tänud siinjuures ka Valentinale, kes samuti oli nõus koerale hoiukodu pakkuma ja ära muretse - sinu juurde toome juba järgmise koera, kes auto alla jääb!
Skeptikud ja empaatiavõimetud inimesed hakkavad kindlasti nüüd jaurama, et kas tasub ikka ühe kuradi peni pärast nii palju vaeva näha, ajal mil inimesedki omadega jännis on?
„Tasub, ikka tasub ja järge tulge mulle nüüd rääkima nälgivatest lastest vaid tehke selle asemel neile parem reaalne rahaline ülekanne!“
Eestimaa Loomakaitse Liit aitab, aga loomi-linde ja me lähtume filosoofiast, et iga elu on päästmist väärt ning kui tänu inimesele on mõni elukas viga saanud, siis on inimese asi ka see viga parandada! Nii lihtne see ongi. Õnneks arvab üsna palju inimesi samamoodi ja seda tõestab üsna ilmekalt ka kaasaelajate ja annetajate rohkus!
Kniks ja kraaps kõigile veelkord ja nüüd pöidlad pihku, et operatsisoon mööduks hästi!