Just nii läks kui härra täna hommikul helistas ja oma koera tagasi nõudis:
"Ma tahaksin teda kohe näha!"
"Ei saa, sest ma ei tee tema eest hoolitsevate inimeste kodust mingit läbisõiduhoovi!"
"Aga kuidas tal läheb?"
"Pealtnäha üsna hästi, aga ravi pole veel kaugeltki lõppenud ning sellega läheb veel kaua. Lisaks pole sugugi kindel, et vigastatud esimene käpp tööle hakkab. Olete ikka kindel, et tahate kolmekäpalist koera tagasi?"
"Kök-kök, mök-mök, aga võtke ta siis juba omale, aga lubage, et ta elab head elu! Ta on väga hea koer!"
Seda sai härrale lubatud ja nii lihtsalt see koerast loobumine siis käiski. Omanik pidi tegelikult juba nädala eest helistama, aga vabanduseks tõi ta ridamisi põhjuseid, mis tegelikult näitavad vaid suhtumist oma lemmikusse või õigemini selle puudumist.
Igatahes lahku läksime sõpradena. Veel sain teada, et auto all kõvasti viga saanud koera nimeks on Tusja või Tuska nagu teda samuti kutsuti ning 4. jaanuaril saab ta täpselt kaheksa ja poole kuuseks. Seega me hindasime kutsika vanust täitsa täpselt ning õige sünnipäev peaks olema siis 20 aprill 2016. Muide, Tusja on pärit Tartumaalt ja härra võttis ta möödunud suvel.
Margus ja Monica teevad ülihead tööd ja kutsa taastub kenasti. Siinjuures ei suuda ma neid häid inimesi kuidagi ära tänada, sest eks see ole ikka üks paras rist ja viletsus! Loomulikult suurimad tänud ka teistele kaasaelajatele ja -aitajaile ning püsige ikka lainel kuniks kutsa täiesti terveks ja uude koju saab.
