Meie kõige staažikam kunde, Sillamäe Silja, on endiselt Tallinna hoiukodus ja ootab seda päris-päris oma inimest, kellega oma ülejäänud elupäevi jagada.
Mäletatavasti jäi ta suvel auto alla ja selle tagajärjel tuli üks tagakäppadest amputeerida. See tühiasi, minu poolt „tänulikkuse kehastuseks“ ristitud kiisut ei sega ja täna kapsab ta mööda elamist ringi nagu noor kits.
Paraku pole enam ta tänulikkusest suurt midagi alles jäänud ja Siljast on saanud bosside boss, kes kipub juba teisi liigikaaslasi paika panema. Pesuehtne „dedovtšina“ nagu vene sõjaväes ja Kaiu Hintsi kodukass käib vaid mööda seinaääri. Hoiukodu uus hoolealune aga ei käi üldse ja on tänulik, et Silja tal üleüldse hingata lubab.
Eile sai ilus kiisu ka sterritud. Kopli loomakliiniku arstid vaatasid ta põhjalikult üle ja avastasid suust ka kaks hammast, mis tuli eemaldada. Vaene loom! Kuidas ta küll sellise paistes igeme ja valuga elas ja sõi? Nii paraku nende autolt löögi saanud loomadega pahatihti läheb, kuna nad "künnavad" ikka korralikult hammastega asfalti.
Hoiukodus ei pandud aga midagi tähele – Silja sõi korralikult ja kõik tundus korras olevat. Nüüd on tal veel mõned päevad valuvaigistid peal ja palusin hoiukodu perenaisel ainult pehmet toitu anda ning soovitavalt võiks ta selle ka enne ise läbi mäluda, kui kassile ette annab. Nali!
Täna on Siljaga aga tõesti kõik korras ja nüüd on tal isegi pass tehtud ning vaktsiinid naha vahele susatud. Olgu mainitud, et Siljale anti lausa diplomaatiline pass ja see aitab ehk mul lahendada ka pisikese aatompommi mure. Ma nimelt soetasin paar tükki odava raha eest, siis kui venkude armee omad kompsud kokku pakkis ja lesta tõmbas. Tänapäeval on aga igati tavapäraste laiatarbekaupade üle piiri saamisega paras häda, aga loodetavasti Silja abiga see nüüd lõpuks õnnestub. Siis peaks ka Loomakaitse Liidu ja mo enda rahamuredega jupiks ajaks ühel pool olema.
Ma ise tahaks küll, et Silja Eestisse jääks ja sestap teen viimase katse Maarjamaalt sellele toredale kiisupreilile kodu leida. Kui see ei õnnestu, rändab ta Skandinaaviasse. Tegelikult oli talle Järva-Jaanist isegi kodupakkuja olemas, aga nii kui neidis kuulis, et Silja on „Valneri silmatera“ ja Valner isiklikult tahab enne kassi üle andmist temaga rääkida, siis naisehakatis kadus seitsme maa ja mere poole. Hea, et kadus, sest küllap siis polnud asjad korras.
Nii et nüüd tõstke käed ja astuge samm ette, keda see kiisu ää võlus ning kes talle kodu pakkuda tahab. Kuna tegu on nagu juba mainitud, „minu silmateraga“, siis helistada tuleb sedapuhku ka otse mulle - 50 19 636
