Kui eelmisel nädala hõiskasin, et Silja kolib Epu juurde Turu linna Soomemaale, siis päris nii siiski ei läinud. Nimelt hakkas Epu tervis nöökima ja ta viidi lausa haigemajja. Seal asutuses tulevad inimestel vaatamata arstide pingutustele ikka morbiidsed mõttes pähe ja nii ta mulle otse palatist sõnumi saatiski:
Täiesti arusaadav ja väga vastutustundlik käitumine, sest olen kokku puutunud üsna palju taolise olukorraga, kui pärast peremehe või –naise otsa, nende lemmikud täitsa üle jäävad ning siis ei teata mida nendega peale hakata.
„Ma võtaksin omale kassi või koera seltsiks, aga ei julge, sest temast kauem ma ei ela ja pärast mind jääks vaene loom ripakile!“, on teine ütlus, mida olen üsna tihti kuulnud, kui mõne vanainimesega on jutuks läinud.
See on mind viinud omakorda mõttele, et äkki võiks Loomakaitse Liit kasse eakamale rahvale nö rentima hakata. Üksi oma eluõhtut veeta on äärmiselt kurb ja loomast on tohutult palju seltsi. Te ei kujuta ette, kui paljud on mulle seda rääkinud leinafaasis, „kimmelungi“ ajal kogesin seda väga selgelt isegi.
Samas on kasse ka megapalju üle ja nii saaks ehk kaks asja ühe korraga korda ajada – vanainime saab korterikaaslase ja uue elu mõtte ning ei pea muretsema, sest juriidilises plaanis on kiisu Liidu omand ja küll me kassi eest pärast teda edasi hoolitseme. Ja ka kiisu saaks tänavalt päästetud.
Ma ei tea kas see on hea mõte, aga loodetavasti annavad teised ideedepuuduses vaevlevad loomakaitsjad ja -sõbrad sellele oma hinnangu.
Nüüd aga krapsti Sillamäe-Silja juurde tagasi ja tõstke aga julgelt käsi, kellele see imearmas ja tore kiisu meeldib ning ta eest nagu kord ja kohus hoolitseda tahab.
