Viljandimaal vana talu taastaval Riina perel just nii läks – tõmbasid aga tapeeti seintelt maha ja korraga oli elamine lendavaid elukaid täis. Lausa kuus nahkhiirt loendati kokku. Tüübid lendasid aga mööda elamist laiali ning pugesid peitu. Nüüd oli vaja nad taas üles leida.„Mida ma nende nahkhiirtega peale hakkan? Kuidas käituda, et me neile liiga ei teeks? Kas nad tulid juba talvituma? Nad on küll toredad loomad, aga koos nendega nüüd küll elada ei tahaks! Kuidas neist lahti saada?“, olid vaid mõned küsimused, mida Riina minult päris.
Nahkhiirtega sai sel nädalal ka varem kokku trehvatud ja mäletatavasti leidsid ka Kadriorus lasteaeda remontivad ehitusmehed taolise tegelase seina küljest pea alaspidi rippumas.
Kuidas siis käituda, kui äkki ka Teie peaksite nahkhiirtega trehvama? Et mitte lausjama suust välja ajada, helistasin ühele meie targemale nahkhiire spetsile Lauri Lutsarile.„Oi kui äge. Las saadavad pildid. Siis saame näha kas tegu on ka mõne haruldasema liigiga.“
„Ja-ja, ma juba küsisin ning lubasid õhtul saata. Aga millist nõu ma neile annan?“
"Kas karbi sees ikka õhku jätkub?"
"Jätkub küll, nad on nii väiksed ja tarbivad vähe. See on sama nagu inimene korteris. Lisaks pole tavaline karp ka nii tihe!"
„Päris palja käega neid torkida pole mõtet? Eks ole?“
„Ei ole jah! Pangu ikka kindad kätte või mingi kalts ümber enne kui pihku võtavad. Nad kipuvad hammustama!“
Vat sellised lood siis nende „lendavate rottidega“ ja ehk on sellest üllitisest tulevikus teilgi kasu, kui peaksite nende tegelastega trehvama. Pole vist vaja mainidagi, et nahkhiirtele on tiivad ühed hiiglama vajalikud kehaosad ja sestap neid teisaldades püüdke säilitada ikka rahu ja kohelge neid õrnalt-õrnalt, et loomakesi mitte vigastada.
