„Viige nad tuppa ja küll ma siis järgi tulen, muidu mitte!“, olen ikka inimestele villast visanud.Sedapuhku tuli kutse lasteaiast ja nende mure oli arusaadav. Kuigi absoluutselt ei viitsinud minna, siis kuidas sa ikka enese poolt kehtestatud reegleid eirad? Eks ole ja nii ma käimad jalga vedasingi. Tallinna madude loodusesse teisaldamise projektijuht Mia oli koheselt ukse juures minekuvalmis ja liputas saba. Õues aga jäi Miakas ühtäkki paigale ja oleks justkui kännu taha kinni jäänud.
„Ära jahmerda! Hakkame juba liikuma, lähme päästame titad ära!“
Mia ei teinud aga kuulmagi ja passis ikka paigal nagu soolasammas. Siis selgus ka põhjus – üks siilipoiss oli end otse maja ees, tiheda liiklusega uulitsa kõrval keset haljasala kerra tõmmanud. Välisel vaatlusel tundus kõik korras olevat – nina oli vähe tatine, aga haavu näha polnud ja kõik luud-liikmed tundusid ka terved olevat.
Mis siis ikka. Lähme teeme lasteaiaga partertehingu – nemad annavad mulle nastikud ja ma pakun siili vastu. Aus kaup! Selleks ajaks kui kohale jõudsime, olid nastikud mõistagi lesta tõmmanud. Üheskoos kasvatajate või õpetajatega, ei teagi kuidas neid tänapäeval kutsuma peab, hakkasime hoovi läbi kammina. Nastikuid muidugi polnud, kuniks üks jäi siiski lõpuks silma. See tahtis muidugist ka putket teha, aga kargasin üle aia ja sain tüübi kätte. Üks kena emme viis just oma tütrekest koju ja selle silmad läksid maohakatist nähes suureks kui tõllarattad.„Appi, mina oma last siia enam küll ei too!“, ütles ta naljatades.
„Äh, ära sapsi – need on süütud tegelased! Aga ära mine veel minema ja tulge parem koos tütrega siili vaatama. Teeme loodusõpetusetunni, ta pole kindlasti sellist tegelast nii lähedalt näinud.“
Siili tulid uudistama teisedki, aga nastik ning siil polnud kaugeltki nii huvitavad, kui koer. Mia ongi tegelikult üks paras magnet ning laste-, naiste- ja ma-ei-tea-kelle-veel lemmik. Lõppeks oli aeg varvast lasta, aga lasteaia inimesed kohe pärima:
„Kas sa tuleksid lastele loomadest rääkima? Ja palju see maksaks? Ja millal sa saaksid tulla?“
Kokku sai lepitud, et teeme juba lähitulevikus need looma- ja loodusetunnid siis ära. Üldiselt on taolised üritused laste seas väga popid olnud ja selline nö veidi teistmoodi kooli- või lasteaiapäev läheb neile hästi peale. Peetris tuleb eraldi teemana muidugi rääkida nastikutest, sest nad on seal tuhandeid aastaid elanud ning elavad järgmised tuhat veel otsa ka, kui just inimesed neid kõiki maha ei noti. Madudega kõrvuti elada on tegelikult täiesti võimalik.
Peetri lasteaiarahvale mul kahjuks häid uudiseid pole ja nastikud ilmselt jäävadki seal territooriumil ringi siiberdama, sest otse aia taga on nende jaoks lausa ideaalne võpsik. Tiik on ka kohe kõrval ja mida see ussihing ikka rohkem ihaldada saaks. Sestap tulebki nii lastele, kui kasvatajatele veidi nastikutest rääkida ja käitumist õpetada. Kui need tunnid kohe varsti tulevad, siis saaks ilmselt mõne vibaliku ka kinni püüda ja kohe näidata, et tegemist pole mingi rämedalt vastiku ja ohtliku elukaga.
Operatsioon „Nastik“ läks laias laastus aia taha, sest kolmest ussist vaid ühe kinni püüdmist ei saa ju ometigi eriti edukaks saavutuseks pidada. Mõtlesin, et sõidan teedest ja majadest eemale ning lasen metsas mõlemad vennikesed vabaks.
Nastik läks siva oma teed ja kadus kõrge rohu sisse. Siilipoiss aga ei kavatsenudki end liigutada ja oli vagusi ühe koha peal paigal. Veider, aga lasteaias käitus ta samamoodi! On see siis šokk või on tal ikka tõesti mingi viga küljes? Jälgisin teda oma paarkümmend minutit ja siis otsustasin ta siiski tõpratohtri juurde kontrolli viia.
„Ma pole nii tigedat siili näinudki! Tahtis süstla ka ära süüa!“, ütles loomaarst.
„Seda minagi ennist just rääkisin. Mis tal viga on?“
„Pole tal midagi viga, ilmselt ehmatus või stress. Sööb aga hästi ja las ta olla õhtuni siin. Siis võid metsa viia.“
Päris vabaks me teda veel eile õhtul ei lasknud ja jätsime ööseks siiski jälgimise alla. Ma pole hoiukodurahvale veel helistanud, aga olen pea kindel, et selle okaskeraga on kõik korras. Lisaks saavad sellised „tigedad võitlejad“ looduses väga hästi hakkama.
Muide, ka see nastik kelle kinni püüdsin, oli tige nagu vanakurat ise ja tahtis mind pidevalt rünnata. Tõmbas aga kaela kõveraks ja muudkui üritas susata, aga õnneks pole tegemist ju mingi juraka maoga ja ta ründeulatus on õige väike. Nii ta rapsiski enamjaolt tühja, aga äkiline tegelane oli ikka küll. Ka sellist asja pole mul enne olnud, seni olen nastikute-rästikutega üsna sõbralikult läbi saanud. Küllap eile oli siis tigedate metsloomade päev!
Samas aga sellised tüübid mind rõõmustavad, sest metsaasukad peavadki omaajagu kurjad olema ja inimesest, kui suurimast vaenlasest, eemale hoidma. Nii on neile endile parem - mida kaugemale hoiavad, seda pikemalt elavad!
[video width="1920" height="1080" mp4="http://loomakaitse.eu/wp-content/uploads/2016/09/MOV_0009.mp4"][/video]