Vahelduseks veel üks hea kassiuudis ka ja nimelt on Keila Lumivalguke, kellest paar päeva tagasi kirjutasin, alates tänasest päriskodus. Ja nüüd kõigest järgimööda. Mäletatavasti oli Keilas hiljuti suur mure ühe nälginud, haige ja joodikperemehe poolt välja visatud kiisu pärast. Hakkasin kohe ka kodu otsima, aga tahtsin ikka veenduda, et peremees kassist tõesti ei hooli. Muidu pane veel heade inimeste vabakäigu kass pihta.Ja sõidan täna taas Keilasse ning majakese hoovis istuvadki härrad, kelle õlul Eesti riik tänu alkoholiaktsiisile püsib. Loomulikult manustati usinalt kangemat kraami ja mina kohe pärima, et miks peremees kiisu vastu sügist välja viskas? Mees vastu, et ta ei saanud teada kuidagi välja visanud, vaid kass visati hoopis tema aeda mõnda aega tagasi. Aga tal hea süda ning hakkas teda toitma, vaatamata sellele, et tegemist oli tema jaoks hulkuva kassiga. Mõned päevad tagasi oli teinegi kiisu ta aeda tulnud ja nüüd toidab ta tedagi. Ma kohe siis pärima, et kas ta loovutab valge iluduse mulle?
„Muidugi võta! Mul on ainult hea meel, kui ta koju saab. Võta see hall ka kohe siis juba!“Minu koduotsimiskuulutusele reageeris Pärnu-Jaagupi lähistel elav Velli Joonas. Nõuka-aegsed inimesed peaksid Vellit ju mäletama küll, sest tollal ta oli ju kuulus laulja. Vellile hakkas „Lumivalguke“ kohe meeldima, sest ta oli üksühele sarnane temalt kunagi pihta pandud kassiga.
Lumivalguke uuris arglikult oma uut kodu, aga iga minutiga käks aina julgemaks – tundus, et meeldis. Muidugi meeldis, sest tal taas üle aastate päriskodu ja päris peremees, kes temast väga hoolib. Ka Velli oli üliõnnelik! Mind autoni saates, ütles ta lõpuks:
„Heiki Valner, ma lausa armastan Sind!“
Siis lippas ta säravsilmi ruttu oma uue pereliikmega sõprust sobitama. Ma olen ikka õnnelik mees, sest mul on ju veel oma 90 Alliklepa kolooniast pärit kassi ja kui need kõik naistele jagada, siis vaadake kui paljud mind armastava lausa võluväel hakkavad.
