Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodan, et hea lugeja oskab lorajutu ikka ää tunda. Sellest blogist ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega ikkapees, siis nii ka kirjutan. Olen nagu olen ja vaevalt enam muutun. Ma ei proovigi sulle ega kellegile teisele meeldida. Nüüd tead vähemalt arvestada ja loodetavasti pikka viha ei pea kui mõni mu jutuke või arusaam vastumeelt on.
23 august 2016
"Andke loomahülgajatest teada!"
Sügis on ukse ees ja see tähendab seda, et pisikesed "aabitsad" hakkavad kooli minema ning linnarahvas tõttab kivikõrbes asuvatesse korteritesse tagasi.
Pahatihti kipub end maarahvast paremaks pidav inimmass aga oma lemmikloomad maha unustama. Algabki järjekordne elu ja surma karussell, milles vaid tugevamad ellu jäävad.
Kassidel on teadupärast seitse elu ja nad on vinged kohanejad. Lisaks oskavad nad ka sugu teha nii, et maa on must! Hüljatud lemmikloomad kogunevad talukeste väravate taha ning pahatihti võetakse nad ka vastumeelselt priikostile - kuidas sa hädalise ikka vastu külmasid välja jätad?
Nii need kolooniad tekkima hakkavadki. Vallasaksad vaatavad parema meelega mujale, sest seda va krabisevat nagunii napib. Ühiskonna viha langeb siis maamemmede ja muidu kassitädide peale, aga probleemi algpõhjus, ehk hülgaja, pääseb puhta nahaga ning võtab järgmisel kevadel taas uue lemmiku. Kõik kordub...
"Lääne elu" juhtkirja märksõnad on sedapuhku vastutustundlik loomapidamine ja naabrivalve. Pidagem siis valvet ja andkem ikka teada südametutest kaabakatest, kes oma lemmikloomad suvekodudesse, naabri aeda või metsa alla maha jätavad!