Kui eilne päev hakkas pihta kurva uudisega, siis tänase algus on hoopis teisest puust. Kas te Motot mäletate? Just-just , sedasamust kiisut, kes Lasnamäel mootori vahele puges, hirmsa hunniku kilomeetreid maha sõitis, aga pääses imekombel üsna kergete vigastustega. Mäletatavasti kolis ta Mulgimaale ja naudib seal nüüd koos pere koera, kassi ja hobustega piiramatut vabadust ning hellust. Moto perenaine Eva saatis mulle kirja:
„Hei, tead, ma ei jõua Sind ära tänada, et Moto meile kolis. "Nii-maailma-ägedaim" kass on lihtsalt! Meil ei ole väga kassifännidest suguvõsa, aga terve suguvõsa on temast lummatud. Me ise nagunii. Aitäh!
Ta on iga kell nõus mängima, meie teiste loomadega saab suurepäraselt hakkama. Kui me piisavalt kiirelt ei reageeri tema tuppaküsimise mjäule, siis ta võtab sääsevõrgu akna eest ise ära ja tuleb ikkagi.
Kui tal tuleb tuju koerakuudis magada, kolib Tommi murule, kuni kass saab isu täis magada. Tõsine ambaal, kes ei oota teistelt mingeid armuande, vaid võtab need ise! Äge, hullult äge kass on! Jalg ei anna vähimalgi määral enam tunda ja ta on igati terve, liikuv ja ülimalt vahva tegelane!“
Pahataihti need loomad lõppevad vaatamata pingutustele kätte ära või tuleb neil piinade säästmiseks lausa ise hapnik kinni keerata. See on vastik! Lisaks kaasneb selle va loomade kaitsmisega ka paras närvikulu ning kui seda vähegi avalikumalt teha, siis tahestahtmata muutud ka ise märklauaks, kelle pihta iga tüüp võib vahelduseks sülitada. Näiteks eilegi Delfi küsis, et kas nad võivad blogist lugusid võtta ja mul pole selle vastu vähimatki, kui nad ikka loomakaitse liidule viitavad, mitte meie tööd ja vaeva maha ei salga. No ja nii nad sealt nendest Mähe koertest siis midagi kirjutasidki. Pärastlõunal helistab keegi ärritunud Mähe vanaproua:
„Kuidas te saite öelda, et koerad on toidetud ja hoolitsetud? Meie toidamegi neid. Meie hoolitsemegi nende eest! See jama kestab juba neli aastat!“
„Nu vat selle pärast nad täitsa kobedad välja nägidki, et külarahvas hoolitseb, aga üritasin oma blogiloos seletada, et seetõttu ei saagi midagi eriti teha, sest ka inspektor näeb asja samamoodi.“
Lõpuks proua rahunes maha ja soovis edu ning häid närve selles töös. Mainisin, et töö see pole ja tegemist on ikka hobiga, millega kaasneb paraku ka see, et teinekord saad peatäie sõimata nagu just praegugi juhtus. See võttis muidugi memme kokutama ja ta vabandas. Lahku läksime igatahes sõpradena.
Vat sellistel närvilistel või morbiidsetel aegadel mõtlevad vast paljud loomadega tegelejad, et persse need loomad! Kuradile kõik ja on mul seda jama vaja? Pigem kulutan oma aega, närve ja raha tulevikus millegi mõistlikuma peale! Tuleb tuttav ette? Vähemalt mina olen mõelnud nii küll ja küll. Pärast päästetud looma-, linnu-, ussi- või ükskõik kelle elu on emotsioon loomulikult hoopis risti vastupidine. Ka selline tagasiside nagu Eva just kirjutas, teeb tuju hääks ja annab jõudu juurde:
„Lasnamäel sihitult hulkunud kiisu sai terveks ja hoopis teistsuguse elu peale, mis rõõmustab nii teda ennast, kui tervet perekonda. Mis sa armas hing veel ihaldad? Loomi kaitsta ja päästa on tegelikult ikka väga äge!“
