Mida te näete antud pildil? Ilusat suvist fotot, millel üks toonekurg ajab oma tavapäraseid linnuasju? Armas! Jalutab aga põllul ja otsiks justkui süüa. Aga kas märkasite ka piina ja valu, või traagikat ja kõrte vahel vargsi hiilivat surma?
Ei märganud ega saanudki märgata ja sestap tuleb see juba sõnades edasi anda - konkreetne kurehärra ei jaluta, vaid seisab kogu aeg ühe koha peal paigal. Sellega kaasneb veel üks veider asi - kui lähemale minna, siis tõuseb ta korraks lendu, aga naaseb täpipealt samasse kohta ja nii ta seal siis tundide kaupa seisabki. On ju veider, et miks just seal?
See toonekurg elutseb Järvamaal, Matsimäe kandis. Pesa on tal külavahetee ääres posti otsas ja selles pojadki sees, kelle eest siis koos kaasaga usinalt hoolitsetakse. Paraku perepeast enam suurt toitjat pole, sest nagu juba mainitud, siis üks jalgadest on rivist väljas ja pole otsast ära kukkunud pelgalt vaid seetõttu, et nahk hoiab toda veel paigal. Jalg on tegelikult lausa juba nö "mustaks" tõmmanud, aga küllap märkate seda alles nüüd kui sellele tähelepanu juhin. Kindlasti ei anna see foto edasi ka uhke linnu põrgupiinu ja õnnetusega seotud traagikat, sest järgmisel aastal ta siia tagasi enam ei tule. Vaevalt tast tegelikult egiptimaale lendajadki on.
Ilmselt sai ta löögi mõnelt kaubikult, bussilt või veoautolt ning taoline õnnetus pole mingi haruldus, vaid tavapärane rutiin milletaolistest tänavu mulle oma viiel korral teada on antud. Nägin taolist juhtumit ka oma ihusilmaga ise pealt kuskil 25 aastat tagasi - Tõdva kandis maanteeveerel jalutanud toonekurg hakkas lendu tõusma, aga kaubik oli liiga kõrge ja paugu ta ära saigi. Sõiduautost oleks ta veel üle saanud, aga suurem masin ajas lennuplaani sassi. Sulgi lendas ja tiivuline kukkus põllule maha. Mul olid lapsed ka masina peal ja läksime korjasime ta üles. Tol ajal polnud loomakliinikutest või –kaitsjatest Eestis veel haisugi ja sestap viisime ta Tallinna loomaaeda. Hommikul kohe kõllasin sinna:
„Kuidas kurel läheb? Kas elas öö üle?“
„Milline kurg? Mina ei tea mingist kurest midagi!“
Ei teadnud ka teine ega kolmaski töötaja ning lõpuks soovitati mul rohkem neid mitte tüüdata oma kurejamaga. Sisimas ma lootsin, et küllap talle siiski abi anti. Aastaid hiljem kuulsin alles, et vaevalt teda üldse abistati ning küllap krokodill sai korraliku lõuna. Vastik tunne oli, sest ma ise viisin ta ju sinna lõugade vahele. Loodetavasti löödi vähemalt enne ikka maha.
Küllap ka see Matsimäe kurg just niimoodi oma vigastuse sai. See on kõige tõenäolisem, sest vaevalt teda mõni kiskja pures. Aidata ei saa aga teda ka täna, sest need linnud on juba nii paganama haprad, et kui juba autolt paugu saavad, siis see reeglina tähendab pikemas perspektiivis ikkagi kabelimatsu.Kuidas teda siis piinadest vabastada? Lähedale minna ei saa, sest ta lendab minema. Jahimehed neid küttida ka ei tohi ega tahagi - väga ilus lind ju! Võib muidugi üritada teda toiduga ajapikku talu kuuri meelitada, aga seda mitte selleks, et ravida vaid ikka eutaneerimiseks. Jälle ei taha! Sestap polegi muud teha, kui oodata, et ta toidupuuduses veidi nõrkeks ja siis saaks ta kätte.
Nägite nüüd ise kui palju võib tegelikult olla ühe foto taga, mida palja silmaga ei näe – uhke lind, liiklusõnnetus, raske vigastus, mure poegade toitmise pärast, valu, traagika ja peagi saabuv surm. Muretseva ja talle abi otsiva pere emotsioonidest ma ei hakanud kirjutamagi. Ka sellest saaks terve raamatu kokku kribada, kui soovi oleks. Sestap, loomulikult räägib 1 pilt rohkem kui 1000 sõna, aga 10 000 sõna vastu ei saa ükskõik milline foto ka parima tahtmise juures.