Helsingi loomakaitse seltsi inimeste sõnul läks Alliklepalt leitud sajapealise kassikarja leidmine korda väga paljudele soomlastele. Viiskümmend inimest või ehk rohkemgi, ei pidanud paljuks teise linna otsa sõita ja toidupoolist või muud vajalikku annetada. Paljud tegid ülekande juba loomakaitse liidu kontodele. Annetatud kaupa tuli lausa niipalju, et see hakkas juba neile enestele ette jääma. Sestap pidi kiiresti tegutsema ja transpordi tarbeks sai lausa ka veidike suurem buss sebitud.
Teatavasti olen ma omad miljonid teeninud ikka kerge vaevaga ja enamasti pole mu "õrnad käeksed" viimasel ajal muud teinud, kui raha lugenud, siili silitanud ja klaviatuuri toksinud. Tegelikult on raske füüsiline töö mulle lausa keelatud. Küsite, et miks? Aga ikka sellepärast, et mul „kuldsed käed“ ja neid ei tohi lihtsa tööga rikkuda!Eile tuli seda paraku siiski teha ja koos vapra vabatahtliku Marekuga tassisime suure koorma bussi peale ning hiljem ka maha. Seda ma muidugi provva Niina – Inessale ei andesta – vasakul käel on nüüd lausa neli kärnastunud kriimu peal! Üldiselt töö aga sujus küll ja naha sai korralikult märjaks. Loomulikult tuli kasuks ka mu nõuka-aegne kogemus, mil teenisin leiba „koorma kujundamise peainsenerina“.
Kõik läks nagu lepase reega ja koorem oli tunniga peal. Algselt arvasime, et läheb ikka rohkem aega ja sestap ostsime tagasisõidupileti poole kuuesele laevale. Läksime sadamasse asja uurima ja jälle vedas – järgmine laev läks juba tunni pärast ning piletid õnnestus kenasti ringi vahetada. Soomlaste annetuse paigutasime ajutiselt Tallinna loomade varjupaiga kahte koeraboksi. Tänud ka neile, sest see oleks ikka ilge jama olnud, kui oleksime pidanud selle noosi kolmanda korruse korterisse või 60 kilomeetri kaugusel asuvasse kuuri toimetama. Kogu ilu rikkus ainult Tallinnas sadama hakanud vihm – pärast töö lõppu olime Marekuga ligumärjad nagu kassipojad!
Kohapeal vaatasime kuidas soomlaste päästetud kiisud maja teise korruse peal elavad ja tegelikult võiks taolise absoluutselt kõikidele nõuetele vastava kasside varjupaiga rahulikult rajada ka siinsamas Maarjamaal. Tuli jutuks ka Eestist kasside sinna toimetamine, aga esialgu seda toimuma ei hakka, sest HESY hoole all on ilma meie omadetagi juba 100 kiisut, kellele pingsalt kodu otsitakse. Õnneks see meie plaanidesse suurt mõra ei löö, sest need kiisud, kes Eestist kodu ei leia, rändavad „suure kava“ kohaselt hoopis Rootsi, Malmö linna ja selle lähistele.
Sofia Vainio ütles, et Soomes on samuti palju hulkuvaid kasse. Mina vaidlesin vastu, sest 20-25 aasta jooksul, mis ma seda vahet sõelunud olen, pole nad teps mitte silma jäänud. Aga mida mina ka tean ja küllap on neil ikka olukorrast parem ülevaade. Tänavapildis igatahes Soomes hulkuvaid kasse nüüd küll ei näe. Pigem olen äärelinnades kohanud ikka jänkusid ja neid seal juba tõesti jagub!Lisaks leppisime kokku, et tulevikus võiks koostööd laiendada ja isegi mingi ühise kampaaniaga välja tulla. Millisega? Küll me selle juba lähitulevikus välja mõtleme ja lubatud sai, et järgmisel kuul astun taas HESY sõbralike inimeste juurest läbi. Siis ma nagunii tuuseldan Soomes jälle ringi ning puhkuse ajal võib ju natuke ka loomakaitseasju arutada. Ma praegu lambist pakun, et "kustikatehased" ja haigete loomade Soome parseldamine on teema küll, millele eelkõige just sommide tähelepanu juhtida.
Siinjuures siis suurimad tänud HESY-le ja Sofia Vainiole, et nad kaasa aitasid. Olgu mainitud, et HESY polnud taolist abi varasemalt nö väljapoole suunanud. Nii ma vähemalt kuulsin. Tänud veel lemmikloomakaupluse "Musti ja Mirri" rahvale ja teie annnetatud kassitoiduhunnik oli ikka megasuur! Loomulikult suur-suur aitäh ka kõikidele teistele kassisõpradest soomlastele, kes Alliklepa kiisudele appi tõttasid. Te olete üliägedad! Siinjuures mõistagi tänusõnad ka kallitele kaasmaalastele – te pole sugugi mitte vähem ägedad! Viimati kui vaatasin oli annetusi laekunud ligi 6000 eurot.Proua Stepanova väitis vene meedias, et see on loomakaitse liidule üks igati "kasumlik projekt". Tegelikult on asjad loomulikult risti vastupidi ja asi võib lõppeda meie jaoks halvemal juhul isegi pankrotiga. Ainuüksi kliinikute poolt tehtud hinnapakkumised Alliklepa kasside raviks koos steriliseerimise-kastreerimisega ulatusid sinna paarisaja euro alla. Sellele lisanduvad mõistagi söök, liiv,transport ja palju muud ning mingist kasumist rääkimine on seega lausa pahatahtlik. Olgu mainitud, et selle jahmerdamise eest ei saa ka keegi meist sentigi palka ja kõik on puhtalt vabatahtlik lõbu. Kes vähekenegi mõelda viitsivad või asjaga kokku on puutunud, saavad aru, et rahaseis pole hea ja ei saagi olema, kui just Bill Gates ja Microsoft megaannetust ei tee:
- Eestimaa Loomakaitse Liit,
- EE742200221052074915 (Swedbank),
- EE441010220252652225 (SEB),
- „Alliklepa kasside abistamiseks“
Mina tänan!
