Kevades on värve ja pealetungiv rohelus kipub lämmatama teisi. Meile pigem meeldiks seda mitte märgata, aga tegelikult on ka hallil ja mustal värvil oma sünge lugu, surma lugu, rääkida.
Eilne hommikupoolik, hõre-hõre liiklus, Ehitajate tee must asfalt, veel mustem suleline laik selle peal, mille peal omakorda juba palju heledamat värvi hallid suled tuules võbelemas. Mõnikümmend meetrit eemal teine veel. Mustamäe tee ristis ka paar tükki. Veider, paar tundi tagasi neid siin veel polnud...
Sinakas taevas tumedast tumedad kujud tiirlemas ja nutulaulu kuulutamas. Teine must kogu puu otsas, kolmas tänavavalgustuslaternal oma poega ikka veel kaitsmas.
„Ta ju surnud, jäi auto alla! Oma viga, et teele ronis! Mis sa tast ikka enam kaitsed!“
Lind on loll, mõtleb tark inimene ja kiirustab edasi: „Tühi asi! Looduslik valik, peaasi, et keegi mu omadest lastest üle ei ajaks ja neid „tapeediks“ ei sõidaks!“
Võib ju muidugi ka kinni pidada ja linnupoja teelt ära viia. Ta narr tuleb aga ju tagasi! Viid kaugemale, vanemate silmist ära, siis sureb aga nälga. Suur jama igatepidi! Eks see ole see urbaniseerumise hind. Vaatasin nädalavahetusel üht dokki ja seal väideti, et aastaks 2050 on meid juba 9 miljardit ning ca 80 % elab linnades. Elujärje paranemine toob kaasa kindlasti ka rohkem autosid ja siis vast pole lindudel-loomadel linnaruumis tõesti enam lootust eluga pääseda.
Huvitav, palju aastas igasugu elukaid rataste all oma otsa leiab? Mööda maanteid (loe kalmistuteid) sõites olete kindlasti märganud, et need lausa kubisevad korjustest. Isegi kui looma teel pole, siis annavad tumedad laigud aimu teel toimunust – suurem laik tähendab rohkemat verd ja seega suuremat looma, väiksem pisikest...
Pidasime kunagi loomakaitse seltsi aegu veel plaani, et loeks need õnnetud kokku. Maanteeamet nagunii sõidab kõik suuremad teed iga päev läbi ja asi siis need lõppenud korjused kirja panna. Sinna see jäi. Kas ei viitsitud või kardeti liigsuuri numbreid? Tont seda teab! Linnavahel eile koos mooriga tiirutades, jäi silma oma kümme linnulast. Üks kassiraibe kah. „Näe, seal on veel üks lind!“ Ja Õismäel ja Jannseni äri ees ja Männikul enne linnast väljasõitu ja... Midagi pole teha, sest ega me jalgsi ju ka uuesti käima hakka!
Kevades on värve ja hall, oma 50 või 150 varjundiga, tuletab pahatihti valusalt meelde elu haprust. Muide, te kõik, kes seda loete, olete tegelikult õnnega koos. Küsite, et miks? Aga sellepärast, et te ei sündinud vareste või harakate või tuvide või kajakatena. See ei tähenda nüüd muidugi, et te elunatuke hirmsasti väärtustatud oleks, aga vähemalt on teil olnud võimalus elada siin ilmas kauem kui nädal-paar.