Kaire naasis õhtul töölt ja märkas, et koer passis üksisilmi magamistoa ukse taga. See oli veider. Mis seal küll nii huvitavat olla võib? Naine hiilis kutsa juurde ja surus kõrva vastu ust – toas oleks justkui terve linnuparv kontserti korraldanud, siutsumine oli lihtsalt nii vali. Mis jama see on? Kus kohast need veel tuppa said?Ehmunud naine libistas end ettevaatlikult ukse prao vahelt sisse ja läks asja uurima. Pontu jättis ta mõistagi suurde tuppa, sest see oleks võinud lindudele suures "kaitsmistuhinas" viga teha. Akna all hakkas silma maha kukkunud ventilatsioonirest ja kaks linnupoega. Tegelikult oli üks veel, aga see oli juba surnud. Akna taga tiirutasid ka sulekerade vanemad, kes üritasid meeleheitlikult tuppa pääseda. Naine avas akna ja mõne aja pärast jätkus poegade toitmine juba toa põrandal. „Mida tonti nüüd teha?“, mõtles Kaire ja helistas Katrinile, sest teadurist sõbrants on ju teada-tuntud loomasõber. Kats helistas aga juba mulle ja palus Kaire jännist välja aidata.
„Linnupojad pääsesid läbi ventilatsiooniava tuppa. Mida ma nüüd nendega peale hakkan?“
„ Tõsta aga sinna torusse tagasi ja pane ava kinni. Kogu lugu!“
„Ei-ei-ei! Mina ei julge neid puutuda. Tegelikult ei taha ka!“
„Pane vähemalt see ava kinni, et teised tuppa ei kukuks ja eks ma sõidan siis läbi.“
Õnneks olin just sealkandis tiirutamas ja kohale jõudmine ei võtnud palju aega. Püüdsin aga pojad kinni ja pistsin torusse. Ega see väga lihtne muidugi olnud, sest see kõige suurem oskas juba eest ära karata ning küll voodi alla ja peale, küll kapi taha ja riiuli vahele, peitu pugeda. Ühtekokku oli elus linnupoegi neli. Nagu juba mainitud, siis üks oli vaat, et lennuvõimeline juba, teisel polnud sellest palju puudu. Ülejäänud kaks õde-venda olid aga veel üsna äpud. Ühtekokku oli pesas siis kõigest 5 maimukest, mis tõttöelda on üsna vähe, sest tavaliselt peavad tihasevanemad hoolitsema 7-12 pojakese eest.
Ega see jahmerdamine palju aega võtnud ja sättisin end juba minekule. Igaks juhuks kiikasin veel aknast välja, et kas vanemad ikka lendavad pesasse või mitte. Istusid teised rõduäärel, isasel kenasti isegi ussike noka vahel kui korraga laskusid hoopis maapinnale. Mis värk siis sellega nüüd on? Lõpuks selgus ka põhjus – üks poegadest oli maha prantsatanud ja passis seal rohus sees, suu ammuli toitu nõudmas.Kobisin alla ja tõin ta uuesti üles. Isaslind saatis meid vapralt välisukseni.
„Kuule lenda parem uuesti akna taha. Viin su poja vanasse kohta tagasi.“
Issi oleks justkui aru saanud ja tegi minekut. Korterisse jõudes oligi teine juba aknalaual. Pole midagi öelda - tark lind! Panin selle rahmeldisest poja taas pesasse ja vaatan aknast välja ning mida ma näen – teine poeg ka õues muru sees. Ja koheselt „kukkus“ taas tema juurde ka see üliaktiivne vennike, kes pudeliski paigal ei püsiks. Tuli jälle alla ronida.
Seda linnutsirkust tulid akende peale uudistama ka selle maja kassid. Ühel esimesel korrusel elaval punasel kõutsil läksid silmad iseäranis punni ja see oleks ilmselt hea meelega kogu aasta toidust loobunud kui ta vaid õue lastaks. Nii ta juba on ja imenunnudest toakiisudest saavad sekundiga osavad jahimehed kui nad vaid saaki näevad. Meeldib see meile või mitte, aga ega instinktide vastu saa.
Sedapuhku tuli siis juba kaks poega üles viia. Oli ka viimane aeg, sest üks tänavakass jälgis meie tegutsemist põõsa varjust juba iseäranis tähelepanelikult. Ega mina poleks teda tähele pannudki, aga emme-issi meeleheitlik kisa sundis pilku põrama ja nii ma seda kassivolaskit nägingi.
Taas tuppa jõudes oli selge, et sedapuhku tuli aju kasutama hakata, sest muidu oleksin jäänudki üles-alla traavima. Palusin Kairelt karpi ja asetasin kaks poega sinna sisse. Siis võtsin ette ventilatsiooniluugi välimise osa ning keerasin teistpidi - katkise võresuuga ülespoole, et linnupojad rohkem välja ei kukuks. Selleks, et vihma korral vesi välja pääseks, oli vaja allaossa mõistagi vahe sisse jätta. Õuepoolt oli vaja ava ka veel kinni katta, sest nii kui ma nad sinna torusse asetasin, siis esimesega hooga panid nad ju kohe minusuguse kiskja eest plagama ja kõik oleks kordunud.„Nüüd on küll korras. Võta see rätik kuskil veerand tunni pärast ära, et vanemad sisse pääseksid ja pärast pesitsusaja lõppu vaheta välimine kate ka ära. Siis pole vaja aasta pärast uuesti nendega jantima hakata.“
Kaire lubas teha just täpselt nii ja tagantjärgi oli isegi õnnelik, et taoline vahejuhtum just tema elamises toimus. Ta nimelt polnud kunagi varem tihasepoegi näinud ja tänu peas olevatele eksitavatele „udusulgedest tuttidele“, ei osanud naine liiki määratagi. Tõttöelda ega mina, põline linnamees ise suurt targem olnud ja alles vanemate pealt sain sotti kellega tegu.
Tihane on muide kuulutatud selle aasta linnuks ja siis võiks selle liigi kohta ka veidi „tarka“ ajada. Tihased elavad meil hästi ja pesitsejaid võib olla isegi kuni nelisaja tuhande paari ringis. Nagu juba mainitud, siis pesas võib olla kuni 12 pojukest ja neid toidavad usinalt mõlemad vanemad. Haudumine on emmede töö ja siis toob suure vaeva nägijale vahest harva süüa isaslind. Munadel tuleb kükitada paar nädalat ja vastsed ilmakodanikud näevad päevavalgust oma silmadega umbes 7 päeva pärast koorumist. Ühtekokku viibivad nad peas kuskil kolm nädalat ja siis lendavad laia ilma omi tihaseasju ajama. Inimestele nad meeldivad ja kasu on neist linnukestest ka – nad nimelt pistavad nahka meie aedadesse tungivad lehetäid, lutikad ja teised kahjulikud putukad.
Olgu veel mainitud, et "Mustamäe tihaste suur päästeoperatsioon" toimus nädala aega tagasi ja seega peaksid pojad tänaseks pesast juba lahkunud olema. Ja kui pole, siis lennuvõimelisteks saavad nad järgneva nädala jooksul kohe täitsa kindlasti.