Me pidasime hommikul Miaga nõu ja otsustasime samuti Haapsalusse põrutada, et korralikult hüvasti jätta. „Karvik“ võttis meid vastu mõistagi kileda haukumisega. Ma tegelikult siiani ei suuda uskuda, et see energiapomm on endine vaevuliikuv koeravanur.Mia õpetas Karvikule kuidas "haledat kutsikanägu" teha, et ta uues kodus ikka pererahva korralikult käpa alla saaks. Tuli välja küll, kuigi Karvik peab selle kalla veel üksjagu vaeva nägema.
Karviku eest kõige rohkem hoolitsenud Kaija Paalbergil oli mõistagi pill lahti ja käis vesise näoga ringi. Naised on ikka imelikud? "Rõõmu tuleb tunda ju, et eakas koer lõpuks armastavasse perre sai!"
Tänu oma endisele elukaaslasele tean, et igal tänapäeva normaalsel inimesel peab olema alati Xanaxi-nimeline toidulisand kaasas. Nii ma Kaijale neid imepille ka pakkusin ning pärast 26-t tabletti tõmbus ka varjupaiga endise vabatahtliku, tänaseks meiega liitunud noore naise nägu suurele naerule. Väike jama oli selle "rõõmurohuga" ka ja nimelt pärast manustamist hakkas Kaija hoopis mind Karvikuks kutsuma ning tahtis vägisi ää kiipida ja registrisse kanda. Viimasel hetkel tuli Mia vahele ja tegi talle asja selgeks.
Muide, kui fotograaf loa annab, siis hakkab rahva seas popiks saanud paljukannatanud koer ilutsema ka loomakaitse liidu plakatitel. Mingid algsed variandid on meil igatahes põlve otsas valmis nikerdatud.
Kus Karvik elama hakkab ja mis talle nimeks pandi?
Eks sellest kriban teile juba lähiajal.