Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodan, et hea lugeja oskab lorajutu ikka ää tunda. Sellest blogist ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega ikkapees, siis nii ka kirjutan. Olen nagu olen ja vaevalt enam muutun. Ma ei proovigi sulle ega kellegile teisele meeldida. Nüüd tead vähemalt arvestada ja loodetavasti pikka viha ei pea kui mõni mu jutuke või arusaam vastumeelt on.
01 juuni 2016
„Külajoodik avas koerte järele saabunud ametnike pihta tule!“
Selline pealkiri kutsub lugema küll, eks ole? Pealkiri peab olema vägev ja mingi osa sellest peab vastama ka tõele. Antud juhul vastabki, sest Mehikoorma Karm Ülem Parm Oleg N võttis varjupaiga töötajaid kuulirahega vastu, kui need Mehikoorma vahel hulkuvatele penidele järele läksid. Uue tänava teise maja ees toimuv meenutas seiklusfilmis nähtut – varjupaiga töötajad auto taha varjumas ja aknal püssi laadiv Oleg, koni hambus, muudkui nende pihta kõmmutamas.
Eks vennike arvas, et päästab oma arust hoopis koeri. Lisaks tahtis ta ühte neist ka enesele jätta. Nüüd kui lugeja uudishimu on haripunktis, võib öelda, et tegelikult oli tegu „ilmsüütu“ õhupüssiga. Sellest ei jaganud aga midagi naaberrõdul passiv viie aastane lapsuke, kes sai näidislahingut nähes tõelise šoki.
Seaduse järgi ei tohi õhupüssiga inimese pihta lasta ja seetõttu esitati avaldus ka politseile. Eks varsti saame näha kas Oleg ka „mundreid“ samamoodi vastu võtab. Olegil on ka varem koeri olnud, aga eriti hästi neil pole läinud - naabrite sõnul pidas ta ühte koera rõdul ja sinna see nälga suri. Teist lõi aga jalaga makku ning paari tunni pärast heitis hinge seegi. Vat selline „joogise pea kangelane“ on Oleg ja sestap talle koera varjupaigast ei antagi, mingu vennike sinna kasvõi kotitäie rahaga.
Need kaks alatoidetud koera jõlkusid Mehikoorma vahel juba mitu nädalat. Nälginud arglikud loomad jäid rahvale silma ja nii mõnigi hakkas neile abi otsima. Jupp aega varem nähti sama tandemit ka 40-50 kilti eemal Oraval. See paneb mõtlema, et äkki on nad üleüldse Venemaalt siia tulnud, sest seda keelt mõikavad nad palju paremini kui meite oma.
Emane koer saadi kätte ja ta ristiti varjupaigas Normaks. Ta oli hullult puuke ja kirpe täis ning silmnähtavalt ka alatoitunud. Norma pole ilmselt kunagi varem kaelarihma kandnud ja see tekitab temas totaalset hirmu. Sellepärast ei saa temaga ka praegu jalutamas käia - see tekitaks talle räiget stressi ja vähehaaval tekkima hakkav inimese usaldamise alge võib saada karmi tagasilöögi. Aga muidu on Norma sõbralik ja varjuka rahvas ei kahtlegi, et temast asja saab.
Norma kallist kaasat kätte ei saadud, sest see koer on tark nagu hunt – hiilib maadligi, lähedale ei lase ja koos toiduga sisse söödetud unerohi teda ei niitnud. Lisaks on ta väle nagu noor jänes ja see teeb ta püüdmise eriti raskeks. Varjupaiga rahvas ostis aga ühele kohalikule koeratoitu ja palus valvsat kutsat toiduga meelitada. Kui see tulemust ei anna, siis tuleb neil uuesti Mehikoorma vahele minna, enne peaks aga politsei Olegilt püssi kätte saama, muidu võib ka see tööots halbade juhuste kokkulangemisel vägagi kurvalt lõppeda.