Nagu juba teate, siis Gulfi-karvikud on Läänemaa varjupaigas ja murepilved nende peade kohalt on kadunud. Seega aega head kodu otsida on nüüd küll ja küll.Läänemaal võttis uusi hoolealuseid vastu lausa rahvusvaheline seltskond ja kõlasid nii Eesti kui Soome hümnid. Kuna seal oli metsikult palav (ikkagi lääne värk), siis arvasin heaks koerad värskendava veega üle kasta. Tundub, et õige otsus, sest karvikutele täitsa meeldis. Varjuka-Kaijale meeldis ka, see püherdas seal mudas koos koertega.
Kuidas kõik toimus? Eks sellest kirjutan juba homme, sest täna ei jõua, kuna Mia ja Kiki vaatavad selliste nägudega otsa, et kui kohe jalutama ei lähe, siis helistavad loomakaitsesse! Seda jama pole nüüd aga mulle küll vaja ning sestap on targem alandlikult kuuletuda.
Aga täna võivad kõik loomasõbrad lauad katta küll ning palju kergemate südametega magama minna. See on kindel!
