Nagu isegi aru saite, siis kassisõber Sergei arust tema kiisud tohivad ringi töllerdada, aga naabri koer, keda ta tundis, nüüd aga nimetab „suvaliseks“, ei tohi! Paraku Serjošakene vist ei tea, et enamasti jäävad püssitorude ette just omapäi uitavad „suvalised" kassid! Eelmise kuu keskpaigas pajatas Saarte Hääles Ivo Linna loo oma kassist, keda õhupüssist tulistati. Iff avaldas imestust selle üle, et ka väikese Muhu saare elanike seas leidub inimene, kes on võimeline kaitsetut looma vigastama. Kes see tulistaja oli? Loomulikult üks kallitest naabritest, kes sõbralikult naeratades terekäe ulatab. See on selge ja ei tasu hakata tulistajat kaugelt otsima. Ma üldse ei imestaks kui ka tulistajal enesel kodus lemmikloomad oleks, sest leidub ka selliseid tüüpe, kes ainult enda looma elu vääriliseks peavad.
Momendil on Tartus samuti väiksemat sorti paanika lahti, sest ka Tammelinnas antakse kassidele õhupüssist tina. Ka Rakverest sain vastavasisulise kirja: "Tere! Meil siin Rakveres haigla kandis on mingi tibla, kes kasse õhupüssiga laseb. Juba mitu kassi on kadunud, kuulutused postide küljes jne. Ema kaks kassi on saanud õnnelikud lasud (riivakad), aga on näha, kuhu need kuulid olid mõeldud. Ühel kassil on lastud õla peale (sihiti vast rindu) ja teine kass sai nüüd lõua alla (eks pähe oli see mõeldud). Mis teha? Muidugi oma jama, et kassid lahtiselt ringi jooksevad aga sellisele tahaks ise kuuli kerre kütta hea meelega!"
Kuna need juhtumid otsapidi minuni jõuavad, siis tundub kohati, et kasside ja lindude õhupüssist tulistamine oleks nagu meite maal justkui rahvuslik spordiala. Alati põhjendavad tulistajad oma teguviisi enesekaitsega. Õigesti teevad, sest meie kohtus läheb see loba ka läbi. Väike-Maarjas elav Urmas Kuldväli näiteks küll ei tulistanud, aga kinnitas pollaritele, et oli sunnitud „jõhkra kassipoja“ luud lõhkuma ja ta enesekaitseks maha lööma, sest viimane tungis kallale. Seadusevalvuritele sobis selline ajuvaba möla küll ja ka prokuratuur oli asjaga päri. Kohtusse see ei jõudnudki.
Koeri mootorsaaniga taga ajanud ja vaatamata peremehe katsele neid päästa, vajutas jahi- ja ärimees Mirek Matikainen päästikule. Kohtus ajas ta mõistagi pläma enesekaitsest ja sellest, et pidas koeri huntideks ning õigeks jäi temagi. Ma olen taoliste juhtumitega nende aastatega juba niipalju kokku puutunud, et mul hakkab kujunema veendumus, et tegelikult vist polegi mõtet üldse pollarisse ega kohtusse pöörduda. Ometigi on see ohtlik, sest mingi moment hakkavad inimesed võtma õigusemõistmist enda kätte ja siis lähevad asjad jamaks. Seda ei taha aga meist keegi.
Nõukaajal oli kirjutamata reegel, et metsas omapäi jõlkuv koer tuleb maha lasta. Ei-ei, mitte jahikire rahuldamiseks, vaid ikka metsloomade kaitseks! Ei omanud vähimatki tähtsust kas tegemist oli keskmist kasvu hundikoera või pisikese nähvitsaga – tina said kõik. Kui veel oma viis-kuus aastat tagasi väitis nii mõnigi vallaametnik midagi kahtlustamata, et nende hulkuvate loomade probleemi lahendab kohalik jahimees, siis täna on olukord juba tuntavalt parem. Koer jahiulukite nimekirjas pole ja jahimehed neid lasta ei taha. Mõistagi nii mõnedki rahuldavad oma tapakirge jätkuvalt samamoodi, aga vähemalt minuni pole küll viimasel paaril-kolmel aastal taolistest juhtumitest teada antud.
Millal siis aga tohib koera-kassi tulistada? Kui elu on ohus, siis enesekaitseks kindlasti ja tegelikult pole üldse vahet kas teid ründab kahe- või neljajalgne loom – andke aga tina kui võimalik ja peaasi, et ise terveks jääte.
Muudel puhkudel sätestab aga seadus, et koera tulistamine ei ole lubatud ning on karistatav. Isegi kui tegemist on enesekaitsega, peab esinema reaalne oht elule! Lisaks on loomaomanikul õigus nõuda tulistajalt varalise kahjuna välja koera ravikulud. Selleks koguge kulusid tõendavad dokumendid kokku ja esitage tulistajale kirjalik nõue kulude kandmiseks. Keeldumise korral soovitame pöörduda kohtu poole. Kui jääte paberite koostamisega jänni, siis pöörduge aga meie poole - Liit saab teid avalduste ja kaebuste koostamisega aidata.
Lemmiklooma peetakse tänapäeval enamasti ikka pereliikmeks, keda armastatakse ja kellest hoolitakse. Teda leinatakse ka taga täpselt nagu inimestki. Paraku on aga nii, et ainult enda õigust tunnistavaid egoiste ja julmureid, kes loomi kasvõi lõbu pärast tulistavad, on samuti sündinud siia ilma ja sünnib ka tulevikus. Ometigi ei peaks nad karistamatult saama meie loomakesi nottida! Küllap see kohtusüsteemgi varem või hiljem neid kuritegusid veidi rangemalt vaagima hakkab. Sestap ärge lööge käega, meie lemmikud on seda väärt!
Loomaomanikud tunnevad tihti süüd, sest loom pääses ju aiast välja ja küllap nii pidigi siis minema. No ja las pääses välja, aga ega neid siis selle eest tappa tohi! Tegelikult ei saa inimene mitte üheski eluvaldkonnas, mitte üheski asjas anda 100 % garantiid. Kuidas siis äkki loomaomanikud peaksid olema sajaprotsendiliselt suutelised tagama lemmikutele kehtestatud reegleid? Loomulikult olete süüdi, et loom välja pääses. Samas te olete siiski tuhat korda vähem süüdi kui see tüüp, kes päästikule vajutab!