Just nii mõtles Veskimöldre kandis Sambla uulitsa teises majas elav perekond kui elutoa põrandal vingerdavat tegelast märkasid. Kergemat sorti paanika oli igatahes majas lahti ja see on ka igati mõistetav - kõvasti sisisev ja keelt välja ajav metsaasukas tundus ka ju igati ohtlik! Peretütred saadeti igaks kümneks juhuks teisele korrusele.
Majas elavad mehed varustasid ennast labidaga ja plaan oli uss selle peal välja viia. Roomajal va sigudikul oli aga teine plaan ning ta vingerdas ennast osavalt labida pealt maha ning puges kapi taha peitu. Mehed kõllasid Keskkonnaametisse ja sealt anti minu number. Pererahvas pidas targemaks seniks õue kolida kui kohale jõuan. Ja õieti tegid, sest alati on targem karta kui kahetseda.
Algselt arvati, et tegemist oli rästikuga. Siis pakuti aga jälle, et vist oli ikka nastik. Kuna asi polnud üldse kindel, siis tõmbasin igaks juhuks kindad kätte – ega see rästikumürk midagi hullu küll tee, aga käe tõmbab ikka mõnusalt paiste ja läheb mustaks kohe. Seda ma mõistagi ei tahtnud!
Ettevaatlikult eemaldasin elutoas selle postamendi ja seal ta siis lebas. Nüüd oli vaja ta siva kinni püüda, enne kui ta jälle peitu kuskile prakku poeb. Paksud kindad aga ei lasknud nii pisikesest tegelasest korralikult kinni haarata. Lõpuks see õnnestus ja pärast väikest kähmlust võisin kogu maailmale kuulutada, et tasavägises lahingus, oma eluga riskides, õnnestus mul „inimsööja uss“ karpi pista. Hurraaa!
Peretütred tulid ka allakorrusele ilmaimet kaeme ja üks nendest oli isegi nii julge, et võttis ka nastiku korraks oma kätte. Me oleme seda lastele ikka lubanud nendes nn loodus- või loomatundides, sest see aitab sellast va ussihirmust lahti saada. See töötab üsna hästi ja siis näevad ja tunnevad lapsed ise, et tegemist pole sugugi väga-väga vastiku külma ja limase tegelasega vaid maonahk on vastupidiselt kuiv ja omamoodi lausa siidjas, ma ütleks. Loodetavasti jätavad meie tundides käinud põngerjad tulevikus ka roomajaid seetõttu rohkem ellu, et nad ei karda neid enam paaniliselt.
Kuidas see nooruke nastik tuppa sai? Loomulikult võis ta teraassilt tuppa roomata, aga arvan, et sedapuhku oli hoopis perekassi käpp mängus. Põrandal oli ka natuke verd ja küllap ta pisikese roomaja hambusse haaras ning tuppa tõi.
Kõuts ise tuli muidugi minu juurde ja nühkis sellise moosivarga näoga vastu jalga justkui öeldes, et tema ei tea midagi. Piiilus ka karbi poole, aga seal elav tegelane jättis teda absoluutselt külmaks. Igaks juhuks loputasin ussikest ka kraani all ja pesin hüübinud vere ja tolmu haava pealt maha – nähtavale tuli imepisike auguke ja küllap jäletu teo taga ikka kiisu oli. Mind juba ei peta! Ma teadsin, et nastik on viga saanud ja vaevasin juba pead, et kus ja kuidas selliseid tegelasi ravitakse, aga sedapuhku polnud õnneks tohtrite abi vaja. Hää seegi!
Siinjuures tahaksin tänada Sambla 2 elanikke, et nad noore maohakatise ikka ellu jätsid. Nii mõnedki oleksid ta vast enesekaitsele viidates elutoas maha löönud. Ja veel tahan tänada Viljandimaal Kulla külas elavat Mareku pere, et nad vigastatud kurge piinlema ei jätnud ning ikka abi otsisid. Ja Paliveres elavat Maarjat ja kogu sealset majarahvast, kes vaese oravalapse päästmisega paar tundi jahmerdasid, tahan ma tänada ka. Te olete üliägedad ja toredad!
[video width="1920" height="1080" mp4="http://loomakaitse.eu/wp-content/uploads/2016/05/MOV_0001.mp4"][/video]
