„Lähme jalutama Karvik või Rasta (või kuidas iganes teda seal Läänemaa varjupaigas nüüd kutsutakse)“, hüütakse Haapsalu äärelinnas armetus seisus leitud koerakesele ukse vahelt. Naksti krapsab ta püsti, aga niisama kõmpima ta ei viitsi minna: „Sebi endale mees, Kaija ja jalutada teda! Mina tahan mängida!“
Just selline jant kordub seal varjupaigas päevast päeva ja Karvik on tundmatuseni muutunud – vanast ja väetist vaevuliikuvast koerast on saanud nagu noor kutsikas. „Ta on täielik energiapomm!“, ütlevad varjupaiga inimesed. Õue minnes haarab ta esimese asjana rihmast ja siis on vaja „sikutamisemängu“ mängida. Seda talle ka võimaldatakse. Loomulikult meeldib talle ka jalutada ja ka seda ta saab.
Lisaks naudib karvik hellitamist ning silitusi. Vägisi jääb selline tunne, et see vaene loom pole elu jooksul ühtegi paid saanud. Nii välimuse kui iseloomu totaalne muutumine ei saa olla pelgalt korraliku toitmise ja ravimite tulem ning ma arvan, et kuna nüüd koheldakse Karvikut vast esimest korda elus nii nagu peab, ehk armastatud koerana, siis just see ongi sellise imelise ümbersünni põhjuseks!
Pilte muutunud karvikust saad näha ka siit
.
