24 mai 2016

„Kui tahad piiritajat aidata, siis viska ta õrnalt õhku!“

„Tere, mul on kodus pisike pääsukese poeg. Ma tänavalt leidsin eile õhtul“
„Pääsukesel ei ole veel poegi, vara veel nagu ......“

„Ma vaatasin netist järele ja see on ikka pääsuke! Tal on tiib aga kuidagi imelik? Süüa ei taha, aga joob. Ma olen mures, sest vaeseke on juba nii pikalt söömata, aga põrandal jookseb eest ära küll“, vadistab nooremapoolne naine vene keeles.

„Kuradi kurat, mida te neid tuppa veate? Vaene lind on juba üle 15 tunni kuskil linnakorteris söömata olnud!“, kirun mõttes ja sõidan Majaka tänavale. Olen peaaegu 100% kindel, et tegu on järjekordse piiritajaga. Sel kevadel oleks see siis juba neljas. Kena naine, Viktoria nimeks, ootab juba tänaval, kingakarp käes.

„Oh, ma ei sa neist hädas loomadest ja lindudest lihtsalt niisama mööda minna. Selle linnupoja oleks ju kassid ära söönud! Neid on siin palju“, üritab Viktoria mulle seletada. Ma lootsin, et saan ta ise ära toidetud ja siis lasen vabaks.“

Pomisen, et ega see toitmine nii lihtne ka ole ja tuppa viimine oli nüüd küll rumal tegu. Võtan ta käest karbi. Ettevaatlikult kergitan kaant ja mulle vaatabki otsa mitte pääsuke, vaid loomulikult piiritaja. Ega inimestele saa ka pahaks panna, sest taevas tunduvad nad ju üsna sarnased. Eks seetõttu neile piirpääsuke nimeks pandigi. Linnas elavad inimesed ei saa muidugi tühjagi aru ja nende jaoks on kõik linnud kas tuvid, pardid, luiged, kajakad, varblased või pääsukesed. Ja kõik loomad on koerad ja kassid. No hobused tuntakse ka vahest harva ära.
Piiritajad on maapinnal ühed parajad hädapätakad – ei nad saa tänu lühikestele jalgadele õieti käidud, ei saa nad maapinnalt ka lendu tõustud. Sestap tulebki nad üles tõsta ja siis lendavad nad küll. Õhus on piiritajad aga kunnid ja linnutargad väidavad, et pärast pesast lahkumist lendavad nad ühe jutiga, kordagi maandumata oma paar-kolm aastat järjepanu! Täiesti segased!



Madistasin selle Lasnamäe piiritajaga oma kümme minutit. Peos ta püsida ei tahtnud, puges ikka välja – jõudu tal jagus ja see oli igati hea märk. Viskasin teda ka õhku, aga maandus ikka pehmelt maha. Linnutargad väidavad nüüd jälle, et siis polegi midagi teha ja tüüp tuleks rahule jätta. Põhimõtteliselt nõus, aga on veel üks nipp – ärge laske tal tiibadega vehkida ja hoidke võimalikult õrnalt linnukest peos. 

Mingi aja pärast peaks ta nö värisema hakkama ehk nagu mulle õpetati, siis tähendab see seda, et süda hakkab kiiremini lööma ja veri jõuab ka tiibadesse. Ärge üldse imestage kui ta siis teile ka väikese "kingituse“ taguotsast peopessa poetab. Ja põhimõtteliselt mõne aja pärast peakski piiritaja ka lennuküps olema – visake aga õhku või tõmmake käed lihtsalt alt ära ning nii see lendama aitamine nende puhul käibki.

Kui see ei aita, siis peab tal aga miskit viga olema. Igaks juhuks tõstke ta kuskile kõrgemale oksale, et kassid kätte ei saaks ja inimesed peale ei astuks. Sealt ennast ise alla kukutades peaks ta tuule tiibadesse saama küll, aga kui see ei aita, siis ei aita teda enam keegi.
Lasnamäe piiritaja hakkas mu peopesas mõne aja pärast kenasti „värisema“, aga õnneks ta sedapuhku mind täis ei lasknud. Avasin peopesad, aga linnuke veel minekut ei teinud. Mõni hetk veel ja siis ta kukutas end juba ise peost maha ja puude vahele läinud ta oligi. Jube hea on tunne valdab mind sellistel hetkedel! Ka Victoria kiljatas vaimustusest ja oli äraütlemata õnnelik. Nii lihtne see ongi ja igaüks teist saab sellega hakkama. Uskuge mind!

PS! Video on küll talumatult kehva kvaliteediga, aga üks uudistaja selle piiritaja "lendma aitamise" just nii üles filmis. Põle hullu, malli saate ikka võtta