Eile sai käidud Läänemaal asjatamas ja eks need kaugema otsa sõidud saab alati ikka nii planeeritud, et võimalikult palju asju ühe korraga aetud saaks, ehk siis puhas aja ja kütuse ökonoomitamine. Päevakava oli tihe ja enne pollarisse minekut viisin kass Otto Läänemaa varjupaika hoiule kuni pollaris käin. Kell 11 kuulati mind seoses Karvikuga ja kell 12 seoses tulistatud lindudega üle. Poole kaheks oli sõpruskohtumine Haapsalu politseiga ühelpool ja siis sai ka Karvikule külla mindud.
Nii kui väravast sisse astusime hakkas kõlama Karviku haukumine, mis tähendas vaid üht – lase mind välja ja vii mind jalutama! Tuli kuuletuda. Tüüp on ikka tõesti hämmastavalt muutunud ja jõudu on tal nii palju, et kinni hoidmisega on paras tegu. Väga häälekaks on ta ka muutunud – nii kui puurile lähened, kukub kohe klähvima ja ega ta enne jäta kui on oma tahtmise saanud. Jube elukas! Endisest argusest ja vaevaliselt liikuvast vanurist pole enam jälgegi järel!
Karvikut taheti juba Soome viia, aga Läänemaa varjupaik ei andnud, sest südamerohtude võtmine lõpeb alles homme ja siis on vaja veel korra arsti juures kontrollis käia. Ma esialgu laitsin samuti väljamaa omanikud maha, sest nii omapäi kasvanud koer ei pruugi sinna kultuuriruumi teps mitte sobida – rihma otsas ta käia ei mõista, toas teeks üksi olles põrgulärmi ja ega ma tea ka kuidas tal vetsus käimise kommetega lood on. Maakeeli tähendab see seda, et naabrite kaebuse peale võidakse ta üsna siva seal Soomemaal kasti lüüa. Konkreetsed näited on olemas ja seda me keegi ju ei taha, sestap üritame ikka siitsamast mõne armastava maakodu leida. Kui soovijaid pole, eks siis vaata juba edasi.
Mia inspekteeris Läänemaa varjupaiga põhjalikult üle ja jäi laias laastus täitsa rahule. Ta muidugi leidis rida puudusi - näiteks koertel polnud puurides televiisoreid ja basseine, aga selle korvab varjukas töötavate inimeste pühendumus ja armastus oma hoolealuste vastu. Ettekirjutisi ta sedapuhku ei teinud.
Minust polnud Karvikul, va tänamatul, sooja ega külma ja tahtis pigem Miaga lähemat tutvust teha. Paraku on daame selline pips, et valib väga hoolega ja enamus koerahärrasid jäävad reeglina pika ninaga. Isegi kuninganna Elisabethi corgid ei kõlvanud talle ja see solvas siniverelist juba sedavõrd palju, et ta lubas minu juurde mitte ealeski enam külla tulla! Häbi tahtis ära tappa, sest isegi Londoni Kuninglik Loomakaitse Selts kuulutas mu "persona non grataks"! Ühesõnaga, tänu Mia upsakusele mul Inglismaale enam asja pole.
Eriti meeldis aga Miale mõistagi sealne tiik ja oleks absoluutselt imelik olnud kui ta sinna roninud poleks. Tänu järsakule oli väljasaamisega küll tükk tegu, aga lõpuks sai ta siiski oma jõududega hakkama. Näost kaame varjupaiga juhataja lubas ruttu koerte tarbeks sinna kaldtee ehitada ja Mia jäi selle lubadusega rahule. Mind muidugi väga ei rõõmustanud, et ta vette ronis, sest auto „lõhnab“ siiani märja koera järgi. Aga vahet pole - selle „haisva loomaautoga“ saaks nagunii sebida ainult kroonilises nohus naisi või selliseid kellel üldse nina pole. Nii, et las haiseb edasi, suvel saab õnneks ka aknad lahti teha!
Kuidas Teile Karviku uus välimus ja olek meeldib?
