Proua Pillel on kaks kassi ja ta elab Rakveres. Algselt elasid kassid ainult toas ja õues käidi ainult paela otsas. Ega see kassidele mõistagi väga meeldinud, sest nad on juba sellised vabad hinged ja tüübid, eks armastavad omapäi maailma asju uudistada.
Ühel heal päeval pani aga üks kassidest ühes rihmaga punuma ja tagasi „laekus“ alles 9 päeva pärast. Pille ei teagi, kus ta redutas, sest otsimas sai teda käidud iga päev. Üleüldse on Pille kassidega nii, et toas nad ei püsi ja kasutavad igat võimalust, et välja pääseda. Närviliseks läksid nad toas ka. Sestap otsustas perenaine, et las käivad siis ringi – naabrid on normaalsed ja Rakvere ka vaikne mõnus koht. Mis nendega ikka juhtub?
Aga tühja see Rakvere nii vaikne koht on ja tühja need naabrid nii normaalsed on! Võib-olla on ka, aga vähemalt üks neist naeratavatest kaaskodanikest on soetanud enesele õhupüssi ja on otsustanud vähemalt enda koopa ümbruse kassidest puhastada. Sõda on kuulutaud ja kasse muudkui langeb! Tänaseks on teada, et ka naabri kassid on kadunud. Erinevaid otsimiskuulutusi on märgatud ka laternapostidel.
Pille üks kassidest sai pihta aprilli keskpaigas ja tema ravimine võttis jupp aega. Teine kass sai kuuli kerre aga sama kuu lõpus. Õnneks elasid kiisud selle katsumuse üle, aga üks nendest pääses mõne nädala pärast taas välja ja koheselt jäi ta taas paadunud kassivihkaja püssi ette. Sedapuhku lasti juba soolaga, sest kuuli kiisu peaste ei leitud!
Kes Küti ja Saueaugu tänavate kandis kasse notib, ei tea täna veel keegi. Kuna paugud kõlavad nii päeval kui õhtul, siis tegemist võib olla mõne töötu või pensionäriga, kes niimoodi oma tühje päevi sisustab. Pille teab, et see on keegi tema naabritest, sest paugud lastakse lähedalt. Ühel õhtul tuli kaheksa lasku järjepanu. „Issake, kelle kass nüüd pihta sai?“, oli Pille ainuke mõte.
Enda kasse Pille enam õue lasta ei julge. Kuna aga loomad toas lausa hulluvad, siis on ta otsustanud neist loobuda ja otsib mõnd maainimest, kes neid enesele tahaks – seal saaksid nad vähemalt turvalisemalt väljas käia. Karistamatus, julmus ja loomavihkamine võitsid!
Mulle tundub, et mõned eestlased on sel kevadel lolliks läinud, sest õhupüssipaugud kõlavad karistamatult nii Tartus kui Rakveres ja kasse langeb murdu. Kaks Haapsalu noosandi on võtnud aga nõuks laste mänguväljakul vareseid nottida ja tänaseks on mulle teada antud, et jahti peetakse teinekord ka siis kui lapsed lausa mängivad. Viljandi linnud on nagunii lindpriideks juba võimu poolt kuulutatud.
Kuidas edasi? Mõni organisatsioon palub kassid rangelt tuppa jätta, sest õues on ohtlik! Aga jätaks õige ka lapsed tuppa – ohtlik on ju see maailm - autod, kommionud ja püssikangelased. Isehakanud kohtumõistjad tegutsevad karistamatult.
„Minu miilits kaitseb mind“, arvavad paljud. Arvake aga naiivselt edasi, aga minu arust ei leiaks tänu kärpimistele ja koondamistele meie politseinikud täna isegi näppu oma persest üles! Muide, see ei ole minu tsitaat vaid kuulub ühele endisele ministrile, kes politseitöö tagamaadega vägagi kursis on!