"Vaja hoiukodu!"

Tulen Miaga jalutamast ja sinna ta vaeseke keset kõnniteed oligi maha jäetud. Hüljatud. Pole kahtlustki. Pagan küll ja veel päise päeva aal! Kus kohast ma talle nädalavahetusel nüüd uue armastava kodu peaksin leidma? Selge on see, et ma teda sinna niisama jätta ei saa. Ta on ju nii tilluke alles, et ma üldse ei imestaks kui mõni mõtetes olev inimene talle peale astuks.
Uurin lähemalt ja märkan, et vaesekest on ka väärkoheldud - selline räsitud ja kortsus tundub kuidagi. Siis märkan, et ühe koha pealt oleks nagu tükk lausa puudu. Nagu noaga lõigatud! Neetud sadistid, raisk! Milline inimene küll nii teeks?

Nagu pahatihti läheb, tuleb need hüljatud ikka esmalt enese juurde võtta. Ei saa ju virelema jätta. Süda lihtsalt ei luba! Jalutame Miaga edasi ja mõtlen kuhu ta panna?
Õnneks on elu jooksul kogunenud juba nii palju kontakte, et alati leiab mingi väljapääsu. Korraga plahvatab - ma viin ta Selverisse, seal on sellised toredad ja vastutulelikud inimesed tööl.
Muidugi viin ma ta Selverisse ja pistan tänavale hüljatud 100 eurose rahumeeli tasku. Kõige olulisem on alati sekkuda, mitte minna ükskõikselt mööda. Eks seda teavad vast teisedki head inimesed juba omast käest!