Eelmise nädala lõpus potsatas meie postkasti ka Veterinaar- ja Toiduameti kuninga INDREK HALLISTE allkirjaga kiri, mille võiks lühidalt kokku võtta järgmise lausega: „imege muna loomakaitsjad!“- teie juba meie omasid süüdistama ei tule ja hobuse surema jätnud Pärnumaa vaterinaarkeskuse peaspetsialist ELITA SILLAR on õigematest õigem." Eks seda oligi oodata ja oleks ju olnud naiivne arvata, et sarnase haridustaustaga ja samasse klanni kuuluvad tõpratohtrid ringkaitsesse ei asuks. See nõuab ikka julgust, ausust, loomaarmastust ja neid iseloomuomadusi sealt majast juba naljalt ei leia. VTA ametlik vastus võtab lühidalt asja kokku nii: "Eelnevast lähtuvalt saab VTA olemasoleva ja menetluse käigus kogutud materjaliga tutvudes asuda seisukohale, et Pärnumaa Veterinaarkeskuse ametnik E. Sillar on toiminud õigusaktidega ettenähtud piirides, teinud vajalikud toimingud vastavalt kohapeal tuvastatule ja erinevatelt veterinaararstidelt saadud informatsioonist lähtuvalt. E. Sillari tegevus kõnesoleva juhtumiga tegelemisel on olnud seaduslik ja otstarbekas."
Vat niimoodi sõbrad! Haritud mees ja seaduse järgi "kõikide loomade kõige suurem kaitsja" Eesti riigis, INDREK HALLISTE on oma sõna öelnud. Kes aru ei saanud, siis jutt on ikka sellest vaesest Pärnumaal avastatud hobusest Vincentist, kes näljase ja janusena poolsurnult leiti. Muide, omaniku käest küsis Õhtulehe ajakirjanik ka kommentaari ja siis kuulutas hobusepiinaja KÄRT-KATRIN KORB, et pärast uurimise lõppu ta räägib ja siis saavad kõik teada ka TÕDE!Mis kuradi tõest see süüdimatu jahub? Loom oli lääbakil ja vaakus hinge - see ongi kogu tõde, kui just Pärnumaal taas tulnukad ei tegutsenud ning pilkase öö varjus vaest suksut elumahladest tühjaks ei imenud. Selline loba võib Eesti kohtus läbi muidugi minna, sest MARGE ARUMÄE puhul ju asi toimis - vaesel omanikul polnud lihtsalt õrnemat aimu kuidas tema kallis koerake Claudia, keda ta väga-väga armastas, nii halba konditsiooni paari päeva jooksul sattus ja õigeks ta mõistetigi!
Igatahes KÄRT-KATRIN KORBI ämm ja äi ütlesid mulle telefonis, et sellele naisele ei tohi loomi anda, sest teda absoluutselt ei huvita nende saatus. Nemad ise igatahes sinna elamisse loomi ei luba rohkem tuua ka. Veel ütles taat, et tema poolest oleks võinud see hobune ka ära surra, sest polevat tema loom ning talle, vanale mehele, käivat suksu toitmine üle jõu.
Politsei kohta võib praegu vaid head rääkida, sest hobuse päästnud ja terveks ravinud Anne-Mai sõnul tüübid uurivad ja suhtuvad asjasse korralikult. Ka meie avalduse peale teisi pereliikmeid seoses piinamisega uurida, vastasid nad järgmist: „Täname Teid pöördumise eest. Kriminaalasja nr 162XXXXXXX menetluse käigus kontrollitakse kõiki asjaolusid, sh kõiki kuriteoga seotud isikuid ning menetluse lõpuleviimisel võetakse vastu otsus kõigi teo toime pannud isikute suhtes.“
Tore seegi ja müts maha, et vähemalt neile hobuse kannatused korda lähevad. KÄRT-KATRIN KORB on lubanud oma õiguste ees kohtus seista. Küllap seisabki ja advokaadi palkamiseks peaks ju raha olema küll ja küll, sest oma lemmikute toitmiseks-ravimiseks ta seda ju ei kuluta. ELITA SILLAR käis hobust uues kohas kontrollimas ja tädi oli olnud ülbe ja tähtsust täis, a la „mina poon, mina käsen, mina lasen …..“ Nii vähemalt Anne-mai mulle ütles ja seda Eesti riigi ametnikku ja esindajat vast ei muuda enam miski, sest taolisi vihjeid on ka varem minuni jõudnud. Noh, täielik kunn ja jumalus on see Sillar sääl Pärnumaal!Mida saab aga loomakaitse liit selle pagana hobusevihkajast ametnikuga ette võtta. Ega suurt midagi, sest prokuratuur ütleb, et teil pole kaebeõigust ja antud juhul saaks kaebuse esitada vaid kahju kannataja ehk hobuse omanik KÄRT-KATRIN KORB! Ajuvaba, aga just niimoodi on tarkpead selle seaduse kirja pannud ja siin tuleb näpuga vaid Justiitsministeeriumi ja Toompea poole näidata. Muide, see on ka meie jaoks põhiküsimus, mille ministriga kohtudes jutuks võtame!
Ega see asi muidugi päris lootusetu ka ole ja mingite pügalate alusel annab ELITA SILLARI kohta avaldust vorpida küll. Prokuratuur võib muidugi öelda jälle, et „loomakaitsjad imege mina!“, aga küll ma sellest siis ka teada annan, sest rääkida ma ju ikka tohin, vist tohin .............. veel tohin !